Järjekindlus, millega samba rajajad ja pooldajad oma ideed ellu
viivad, väärib juba omaette aumärki. Iseasi, mida peavad uhkusega oma vabariigi
üle pihta hakkama spetsialistid, kelle arvamustest ja seisukohtadest
jõupositsioonil üle sõideti.
Tagasi vaadates võib vaid nentida, et selgemat võimu ja vaimu
vastuolu kui realiseerus kaitseministeeriumi ja nii-öelda kunstnikuhingega
inimeste vahel, on raske ette kujutada. Et betoonsüdamik pealinna Vabaduse
väljakul püsti ja osaliselt juba ka tšehhidest klaasimeistrite tööga kaetud on,
tuleb seekord võitjaks tunnistada võim.
Kui mitte muu, siis sambasse kätketud vastuolud peaksid teda küll
pikalt püsti hoidma. Samas tuleb meeles pidada, et tema püstitamise eesmärk oli
rahvustunde ühendamine. Rajamise jooksul valdavat ühtsustunnet paraku ei
tekkinud, ent ehk hakkavad südamed ühes rütmis värelema siis, kui
avamispidustustel eesriie langeb.
Paradoksaalsel kombel õnnestus juubeliaasta kulminatsioon ja samba
valmimine, mis loodetavasti lähiajal toimub, sättida aega, kui majanduslanguse
piits esimesi valusaid laksakaid annab.
Plaanide tegemise ajal tundus tulevik palju roosilisemana. Täna
siunab ilmselt nii mõnigi minister tookordset otsust ja sooviks kulutatud raha
eest hoopis oma ametkonna eelarves haigutavaid auke lappida.
Aga peoaasta on olnud vägev. Juba ainuüksi saatkondade ja
välisesinduste vahendusel toimus juubeli tähistamise eesmärgil välismaal ligi
200 erinevat üritust.
Anti üle viis muusikalist kingitust viiele Eesti iseseisvuse
saavutamisel ja taastamisel olulist rolli mänginud riigile. Need olid kolm
Skandinaavia riiki, lisaks Island ja Suurbritannia.
Sündmuste põhiraskus langes loomulikult Eestisse. Suurima
osalejate arvuga oli üldrahvalik öölaulupidu Märkamisaeg. Mis võikski juubeli
tähistamisel meie rahvuslikku kuvandisse rohkem sobida? Tallinna lauluväljakule
kogunenud – erinevatel hinnangutel 70 000 kuni 100 000 inimest – pidasid sellel
hetkel igatahes kohaseks laulda.
Peeti ka teistsugust laulupidu, nimelt Punklaulupidu Rakveres.
Tagasi vaadates tundub koomiline kultuuriminister Laine Jänese surve
korraldajatele, et ürituse nimes ei kasutataks sõna «laulupidu», sest koos
pungiga see justkui määriks tolle ürituse nime. Tõestuseks, et terve mõistus
siiski kadunud ei ole, oli Punklaulupeol kohal ja ütles avasõnad president
Toomas Hendrik Ilves.
Ühe juubeliaasta sündmusterea viimase üritusena toimus neljapäeval
Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis iseolemise teemaline mõttepäev. Arutluste
keskmes oli vabaduse mõiste: mida tähendab üldse «vabadus» ja kuidas suhestuvad
omavahel vabaduse vajadus, võim ja lojaalsus.
Need on tähtsad küsimused, mis väärivad arutlemist ka vabariigi
ehitamise järgmisel kümnendil. Õigupoolest ei saagi nendele üheseid vastuseid
olla ja juba see tähendab vabadust: võimalust mõelda ja teha nii nagu ise tahad,
sinnamaani, et kõrvalseisja soovidele peale ei astu.
Milliseks kujunevad suurimad ülesanded, mis pärast peoaastat
lahendamist vajavad, on veel raske öelda. Esimesena meelde tulev majanduslangus
keerdub ju varem või hiljem nagunii jälle kasvuks.
Ehk on keerulisim küsimus hoopis, kas ja kuidas õnnestub laiast
maailmast tuua tagasi sinna elama ja töötama läinud eestlased. Võimalik, et need
inimesed avardaks tagasi tulles ka kodueestlaste muidu suhteliselt
konservatiivset maailmapilti. Võõra rahva ja kommete seas elamine muudab ju
vaateid paratamatult liberaalsemaks.
«Meie jõud või meie nõrkus peitub meie koostöövõimes või
võimetuses koostööd teha,» on öelnud meie kunagine president Lennart Meri.
«Ühiselt ehitatud riik» – kõlas juubeliaasta hüüdlause. Triviaalsed tõdemused,
aga see-eest ausad. Meie igapäevastest tegemistest kujuneb riigi nägu – üha
uuesti ja uuesti muutudes.