Kui ÜRO Peaassamblee 1981. aastal oma resolutsiooniga 1. oktoobri vanema põlvkonna päevaks nimetas, saadeti sellega maailmale sõnum, et ka eakas inimene on ühiskonnale vajalik ja teda tuleb hoida.

Kas oleme ülesandega hakkama saanud? Üldjoontes kindlasti. Ajad, mil pensioni asemel pakuti vaid elatusraha ja üks peaminister oli nõus sellegi maksmise vajaduse korral peatama, tunduvad mööda saamas olevat.

Samas tuleb tunnistada, et oleme oma 4100 krooni suuruse keskmise vanaduspensioni või 1900kroonise rahvapensioniga siiani Euroopa Liidu punase laterna osas. Tänases lehes ära trükitud Valgamaa Pensionäride Ühenduse avaldusest selgub, et uusi valupunkte on isegi juurde tulnud.

Pensionide kojukande maksustamise idee lausa šokeeris ühiskonda. Kas ikka juhtub meil nii, et riigikassa puudujääke täidame kõige nõrgemate arvel?

Küll oleme loobunud lastetoetuste tõstmisest, küll puuetega inimeste abiraha suurendamisest, küll kavatseti koolitoidu pealt kokku hoida. Nüüd hakkame vanarahva arvelt ka veel riigifirma seisuses Eesti Posti nuumama?

Veel julmemana kui vanamemme pensioniraha röövimine tundub puusärgi käibemaksu tõstmine. Kas siis tõesti peab inimene ka pärast siitilmast lahkumist veel riigile maksu maksma?

Tuleb nii välja, sest kuigi enamik eakaid on juba eluajal oma matuseraha padja alla tallele pannud, tuleb nüüd sinna veel sajaline või paar juurde koguda.

Mille arvelt see toimuda saab? Ehk odavamatelt prillidelt või mõne ostmata jäänud arstirohult kokku hoides? Sest ka tablettidele ja prilliraamidele tahetakse maksu otsa suruda, samas kui hambaravi ning proteeside toetuste külmutamisegagi riigi raha kokku hoida loodetakse.

Järgmisele põlvkonnale pole asi palju roosilisem. Peaminister on juba mitmel korral rääkinud pensioniea tõstmisest – et nii mehed kui naised võiks kõik esialgu näiteks 65aastaselt pensionile minna ja edaspidi saaks seda piiri veelgi tõsta.

Kõhedaks võtab, kui arvestada, et täna elab Eestis naine neli aastat vähem kui Euroopas keskmiselt, mees isegi kaheksa aastat vähem – vastavalt 78 ja 67 aastat. Jutt on keskmistest numbritest, mis tähendab, et pensioniea tõstmise puhul paljud selle vanuseni ei elagi.

«Lohutuseks» olgu siiski öeldud, et keskmise alla läheb ka noorelt lahkunud inimeste statistika, mis liiklusõnnetuste, alkoholisurmade ja töötraumade suure osatähtsusega just meeste keskmise eluea alla kisub.

Seega võivad mehed, kes kuldse keskea õnnelikult üle elanud, pikemalt ka pensionipõlve nautida ja abikaasale üsna kõrges vanaduses toredad kaaslased olla.

Rõõmustab, et ka meil on üle saadud noorte beibede vaimustusest ja üha sagedamini otsivad ettevõtjad küpsemas eas töötajad. Eriti võetakse vanemaid inimesi üha parema meelega töökohtadele, kus nõutakse suurt kogemust: osakonnajuhatajad, tippasjatundjad, ettevõtete asejuhid.

Eesti statistika kinnitab, et vanuses 70–74 aastat töötab pensionäridest 52% lihttööliste, kuid suisa 21% ka tippspetsialistidena. Just kogemus ja kõrge töödistsipliin on need näitajad, mis vanemaid inimesi heast küljest iseloomustavad.

Eriti hästi mõjub vanemas eas töölkäimine meestele. Nende iseteadvus ja enesekindlus suurenevad ja viimasel ajal on märgata meie härrade mehelikkuse kiiret kasvu.

Kui prantslased uhkeldavad 80aastaste elegantsete kavaleride ja itaallased 75aastaste isadega, siis ega eesti mehedki varsti maha jää. Tallinnas sai hiljaaegu õnnelikuks isaks 74aastane härrasmees ja tema pole ainuke, kes meeste marki kõvasti ülespoole vedanud on.

Olgu pidupäevaks antud ka üks vihje: ei vähene vanadel inimestel vaimsed võimed, kui püüdlikkus ja töökus säilivad. Vanadust on kerge taluda neil, kes eluviisi poolt on mõõdukad, pole nurisejad ega ebasõbralikud.

Hoolimatus ja ebasõbralikkus aga teevad iga ea koormavaks. Nii rääkis juba Rooma linna aukodanik Cato Vanem rohkem kui 2000 aastat tagasi, täpsemalt 44 aastat enne Kristuse sündi. Tema sõnad kirjutas üles kuulus Cicero ja helisegu nad elujaatavalt meie kõrvus ka täna.

Head eakate päeva kõigile!