Valgas Puraküla linnaosas on palju tehnikahuvilisi poisse. Alguses sõitsid nad jalgratastega, järgnesid võrrid ja mootorrattad, kuni jõuti välja autodeni.
Kuna kõik masinad vajasid remontimist, tekkis Purakülas sõpruskond, mis on aja jooksul muutunud: kes on ära läinud, kes juurde tulnud. Üks tuumik on aga alailma koos ühe ja sama õue peal: Maario, tema vend Rait ja Jarno.
Igal poisil on oma eripära – mõne poole pöördutakse automuredega, teise poole elektroonikaprobleemidega, mõne poole siis, kui on lihtsalt jõudu vaja. Maario Põldsepp on aga seltskonna hing ja nagu ta ise ütleb, võib ta autodest alati rääkida.
Tegu on 21aastase poisiga, kelle hobi, elustiil ja vaba aja täide on masinad: nii paberist kui plekist. Ta tahab saada autoinseneriks. Välja on vaadatud vastav erialagi Tallinna Tehnikakõrgkoolis.
Kui tema juurde jõudsime, juhatas ta meid otse garaaži ja palus istet võtta autoistmetel, mis välja võetud vanast Opelist. Rääkis seejärel meelsasti kõikidest asjadest: alustades tagaaias olevatest mesilastarudest, peatudes pikemalt poolelioleval projektil jänestega ja lõpetades elu mõttega. Vahepeale jäävad muidugi autod.
Maario ja Žiguli
«Juba põhikoolis olid meil koolis tihtipeale masinate jupid kaasas ja näpud õlised. Kes tahtis midagi müüa, kes osta, kes vahetada. Enamus poistest tegeles sel ajal võrridega, aga mind need eriti ei huvitanudki, mootorrattad olid põnevamad,» meenutas noormees.
Küsimusele, kust autod tulid, vastas ta: «Ega ei teagi, kust see autohuvi tuli. Arvan, et see oli pigem vajadus – kusagilt oli summuti lahti või polt puudu.»
Samuti ei mäleta Põldsepp, millal ise sõitma õppis. Küllap see põhikooli viimastes klassides oli.
«Minu sõbral Timol oli Žiguli, aga sellel veeres ratas alt ära ja üldse tahtis ta kogu aeg kokku vajuda. Too viidi metallikokkuostu ja saadud raha eest osteti uus. Uuel oli uks puudu, aga see leiti kusagilt. Eks me siis kogu pundiga Räni tänava taga põllu peal sõitma õppisime ja rallitasime,» tunnistas ta.
Maario ja Opel
Nüüd on poolehoiu võitnud Opelid. «Mina küll ei ütleks, et Opel vilets oleks. Teiste bemareid olen küll ja küll nööri otsas kusagilt välja vedanud, aga enda masinat mitte. Ja üldse, odavam on ka. Kõik sõidavad BMWga, aga mina tahan olla erinev,» rõhutas tehnikahuviline.
Maario Põldsepp on küll noor, aga kuldsete kätega. Ta tõuseb hommikul vara – viie ja kuue vahel –, et minna garaaži ehitama või remontima. «Suvel on sellel ajal hea jahe olla,» väitis ta. «Mõnikord ikka magan kauem ka, aga hiljemalt üheksaks olen ikka püsti. Talvel eriti ei tegele garaažis.»
Autoteenindusse noormees sõidukit kunagi ei vii. Kallis on. Tehnikamees tunnistab, et kõike siiski ise kodus teha ei saa. Näiteks treialitööd tellib mujalt, sest endal ei ole kodus vahendeid.
Teadmisi ammutab poiss portaalidest ja loeb ka internetist ingliskeelset erialakirjandust. Tegemise käigus toimub kõik loogikapõhiselt. «Kui midagi ise lahti võtan, saan selle ka ise pärast kokku panna. Viimati vahetasin Opeli mootori ära, sest vanal oli õlirõhk madal ja tundus, et sõidaksin justkui diisliga, isegi politsei pidas diisli pähe kinni,» muigas Põldsepp.
Oma järge on ootamas ka kart, mille raam ripub garaaži seinal ja mootor vedeleb põrandal. «Keegi leidis,» vastas noormees küsimusele, kust ta selliseid juppe saab.
Tehnikahuviline arvab, et autos peab olema hea helisüsteem. «Seistes on ükskõik, aga kui auto sõidab, lähevad pooled helid ikka kaotsi ja mingit jura ka kuulata ei taha. Mis linnavahel sõitmisse puutub, siis on see üpriski mõttetu. Milleks kütust raistata?»
Kõnekäänust «naine roolis, auto kraavis» on tal oma arvamus: «See on nii individuaalne, kuidas tüdrukud sõidavad. Ega tegelikult vahet ei olegi. Kuigi olen tähele pannud, et tüdrukud jäävad tihti kas ristmikule passima või ei tee korralikult pöördeid.»
Maario ja mudelid
Maario Põldsepp hindab pärisautode kõrval ka paberist mudeleid, mis on leidnud koha tema toa riiulitel. Mudelid on pärit nii vanadest veneaegsetest raamatutest kui internetist, osad on aga lausa tema enda tehtud.
Valmistatud mudelitest kavandeid kahjuks alles ei jää. «Olen küll proovinud, aga kui mõte tuleb, läheb kõik kohe käiku,» põhjendas poiss ning jätkas: «Otsin vanu veneaegseid mudelite raamatuid, aga uusi ei tehta ja vanu on vähe alles jäänud.»
Kui Põldsepp kavala näoga oma riiuli juures seisis ja kahele ühesugusele automudelile osutades küsis, kumb on plastikust, kumb paberist, tuli tunnistada, et ega saagi hästi aru ...
----------------------------------
Külgkorviga jalgratas
Maario Põldsepp: «Oli üks poiss, kes leidis sobiva paindega rauajupi ja pani selle klambritega meestejalgratta külge. Mõtlesime, et tahame ise ka külgkorviga jalgratast teha.
Mõeldud on see kahele, üks kükitab. Sõidetud on ka seitsmekesi, aga siis murdis üks poiss oma jalaluu. Rattaga on hea ka raksus käia: selle pealt on hea üle aia saada või ennast puuni küünitada. Tänaval püüab masin alati pilke.»
Mis on elu mõte? «Leida elu mõte.»
Lemmikauto? «Opel Calibra turbovariant. 6,8 sekundit 100ni. Pole paha ju? Kui mul raha rohkem oleks, ostaks endale ka Opel Speedster 2,0 Turbo – ilus auto.»
Kas tüdruk või auto? «Oleneb, kumma peale rohkem raha läheb. Tore oleks, kui mõlemad oleks, aga kõike head ei saa. Või nii nad vähemalt räägivad ...»