Valdur Sepp on eluaeg uusi väljakutseid otsinud. Õppis näitejuhtimist, kuid on palju muudki korda saatnud. Talle on meeldinud laval olla. Praegu pole tal osa üheski näitemängus ega lavasta ta ka midagi.

See aga ei tähenda, et ta seda kunagi enam ei tee. Kui tuleb aeg, teeb jälle. Isegi üks soov on tal selles vallas – ta tahaks endale ka filmi- või teleseriaalikogemust. «Kui see võimalus kunagi tuleks, prooviks küll ära,» ütles ta.

Iga asja tegemiseks on elus oma aeg

Pulmavanemaks käimise lõpetas ta küll kümme aastat tagasi ära. «Leidsin, et see tegevus on nüüd selge ja aitab. Rohkem enam ei lähe. Küsiti, kas midagi juhtus, et enam ei taha minna. Mitte midagi ei juhtunud, aga minu arvates on päris naljakas, kui vana hallipäine härra kepsleb seal noortega ringmänge teha.»

Peab olema ka julgust öelda, et seda enam ei tee. «See ei tähenda, et jään istuma ja ootama, mis edasi juhtub. Otsin teisi väljundeid. Mulle meeldib alati midagi uut teha, aga tahan, et see tuleks hästi välja,» on Valdur Sepp põhimõttekindel.

Teenuste veebitelevisioon tulekul

Saatesarja «Laulge kaasa!» produtseerimise kõrval on Sepp juba kogu aasta olnud seotud firma Visiofly projektiga VisioLocal, mille omanikud ning autorid on Viljar Lokk ja Maris Saar.

Teenuste veebitelevisiooniga avatakse Eestit tutvustav videoportaal, mis näitab kaardipõhiselt erinevaid teenuseid ja territooriume. Turist saab lühikese ja informatiivse videoklipi vahendusel usaldusväärse ja kiire ülevaate pakutavast.

Teenuse pakkujal on võimalus see ka oma kodulehele üles panna.

Erinevates keeltes menüüd ja subtiitrid võimaldavad portaali külastajale pakkuda olulist lisainfot temale arusaadavas keeles. Näha saab ka video vaadatavuse statistikat nii portaali kui kodulehe lõikes.

Filmimisse on kaasatud professionaalsed operaatorid. Otepää hotellid on juba filmitud, Tartus ja Pärnus töö käib. Kui kõik sujub tõrgeteta, käivitub portaal oktoobris-novembris. Tegijate sõnul tuntakse selle vastu juba väga suurt huvi.

«Liitusin selle projektiga, kuna see tundus uudne ja eriline ning Eesti internetimaailmas vajalik,» rääkis Valdur Sepp õhinal oma praegusest elust. «Minu osa selles pole suur – seisneb selles, et pakkuda seda teenust ja korraldada filmile ülesvõtmine.»

Elurõõmsa inimesena on ta mures, kui näeb, et mõni paikkond ei hooli oma tegijatest. Viimati puudutas teda väga Valga maakonna kultuurijuhi Helve Brauni töölt lahkumine.

«Ma tunnen seda inimest pikki aastaid ja tean, missuguse jõu ja kuivõrd südamega ta seda asja maakonnas vedas,» lõid Valdur Sepa silmad põlema. «Kui sellised inimesed tuuakse ükskõik mis põhjusel valdkonnale ohvriks, on sellest ääretult kahju. Et seda ei juhtuks, on vaja maavalitsusse ja omavalitsustesse tarku inimesi. Paraku neid igal pool ei jagu,» ei suuda ta juhtunuga leppida.

Jutt kandus Otepää võimuvõitluselegi. Loomulikult oli huvitav kuulda, mida volikokku mitte kuuluv kultuurikomisjoni liige Valdur Sepp arvab olukorrast, kus keegi ei saa kuigi kaua juhtpositsioonil olla.

«Mul on sellest ääretult kahju. Kellegi jaoks on võim nii magus, et ei suudeta asju adekvaatselt vaadata ja tegutsetakse aina ärapanijatena. Poliitikas on nii, et kes end hästi afišeerida ja reklaamida oskab, võidab valimistel,» avaldas Sepp toimuva üle nördimust.

«Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ühe valimisvõitluse ajal tõmbas volikogusse kandideeriv inimene kultuurivaldkonnast rääkides kõik teiste tegemised oma katlasse ja rääkis publiku ees asjadest, mis polnud üldse nii. Olin täiesti hämmingus. Läksin pärast tema juurde ja ütlesin, et see, mida sa praegu rääkisid, on ju täiesti vale,» meenutas otepäälane.

Tookord saanud ta vastuseks, et poliitilises võitluses on kõik lubatud. «Kahju, et poliitikas muutub tegevus showks, mida etendatakse publikule ehk siis valijatele. Varem ma hindasin seda inimest väga kõrgelt, aga selle lausega langes ta minu silmis nulliks,» oli Valdur Sepp kriitiline.

«Need omavalitsused, kus stabiilsus on tagatud, kus ei toimu niisugust tõmblemist ja hüplemist, kus tehakse tegemisi sellepärast, et need asjad on vaja ära teha, on palju tervemad. Mul on kahju, et Otepääl need asjad paraku ei ole alati nii, kuigi volikogusse valitud inimesed on kõik toredad, vaatamata sellele, kuhu erakonda keegi kuulub,» teeb olukord ta kurvaks.

«Nii palju, kui on inimesi, on tõdesid. See on minu tõde,» naeris ta päevapoliitilise teema lõpetuseks.

«Otepää tervikuna on siiski arenenud ja isegi jõudsalt. Sellest on ääretult hea meel,» keeras ta seejärel jutu positiivsele lainele.

«Loodan, et Otepää kultuurielu läheb valdkonna uue juhiga ka ikka ülesmäge, sest mõtted, mis ta kultuurikomisjonis on rääkinud oma plaanidest, on ilusad. Tore, kui ta suudab need realiseerida. Tähtis on tehatahtmine. Alus on olemas – otepäälane on alati armastanud tantsida, laulda, teatrit teha ja seda kõigest hoolimata,» on kultuurikomisjoni liige optimist.

Koonga vallast Otepää patrioodiks

Valdur Sepp ei ole põline otepäälane. Ta sündis Pärnumaal Koonga vallas soode ja rabade keskel, kus ristirüütlite ajastul elas Andres Saali raamatu järgi vapper Vambola oma Leiliga. Meie loo kangelane tuli ilmale 26. juunil 1955 Mihkli haiglas ema kolmanda lapsena. Peres olid juba vend Vambola ja õde Leili.

Et tema ema on eluaeg olnud piimandustöötaja, sai Valdurile juba lapsepõlves armsaks suurte aukudega Šveitsi juust, mida tehti just Koongas. Kuna emal tuli üksi kolme last kasvatada, käisid lapsed suviti tööl raha teenimas. Sealt see tragidus kõigega hakkama saada.

Esimeses klassis läks ta sõbraga kolhoosi esinaise juurde tööd küsima. Hoburiisujaid oli vaja. Kui küsiti, kas nad on seda varem teinud, vastasid poisid kindlalt ja valjusti «Jaa!», kuigi luiskasid. Said töö, aga olid sellega üsna hädas, sest tuli välja, et see polegi nii lihtne. Esimese teenitud raha eest ostis Valdur kirjutuslaua. Pärast sai igal suvel kolhoosis käidud.

Koonga valla keskuses Soontagana maalinnas käis ta kaevamistel. Tegu polnud mitte ainult rahateenimisega – see tegevus oli poisile huvitav.

Valdur Sepa esimene esinemine publiku ees kukkus läbi. Ta oli siis kuueaastane ja pidi mingil tähtpäevaüritusel koduvalla mõisasaalis eesriide ees luuletust lugema. Saal oli puupüsti rahvast täis, õde ja vend ning naabrinaised ka kohal. Lapsel läks luuletus nii meelest ära, et ei saanud sõnagi öeldud. Publik toetas teda siiski tugeva aplausiga.

Koolis tegeles ta laulmisega. Kord laulis ta duetti koos pinginaaber Jüri Raidlaga, kellest hiljem justiitsminister sai, isegi Riias suurel spordiareenil. Koolilaval lõi kaasa ka näitemängus. Kord kirjutas aga kirjandi asemel näitemängu, milles mõtles tegelased ja nende dialoogid välja.

Lapsepõlvekodus olid mesitarud. Nii on ta mitmetel kordadel vurritamiste juures olnud. Mee lõhn ja maitse meeldivad nüüdki.

Kui Valdur Sepp põhikooli lõpetas, oli ta valiku ees, kas minna õppima Viljandi kultuurikooli või Olustvere tehnikumi. Ühes huvitas teda näitejuhtimine, teises mesindus. Pileti ostis igaks juhuks Viljandini, kuid bussis kaalus veel võimalust Olustveres maha minna.

Mingi jõud vedas ta siiski Viljandini välja – sealt sai kultuurikooli lõpetanu mõne aasta pärast keskhariduse ja näitejuhi diplomi.

Tol ajal sai diplomeeritud koolilõpetaja suunamise ja pidi vastavalt sellele tööle minema. Üks vaba koht, mida nende kursusele pakuti, oli turismilaeval – kapteni abi kultuuritöö alal. Seda aga Sepp õnneks või kahjuks ei saanud.

Kalurikolhooside süsteemis vajati kultuuritöötajat Pärnu klubisse. Kui ta sinna kohale läks, tuli välja, et sellelgi kohal oli inimene juba olemas. Siis oleks võinud minna samas süsteemis klubisse Prangli saarel, kus pakuti head palka – 300 rubla kuus – ja tööks oli ainult kino näitamine. See oleks aga ärksa vaimuga noorele igav olnud.

Nii läks ta siis Tõstamaa kultuurimaja juhatajaks, töötades sellel kohal aastail 1975–1976.

«Tõstamaal oli tore. Tegime seal teatrit ja puhkeõhtuid. Organiseerisin kultuurimaja juurest kõrvale lükatud kirikuinimestest toreda rahvamuusikaansambli esinemisi koos rahvatantsurühmaga ja nende osavõttu ülevaatusest. Mul oli rõõm näha, et nad said avalikkuselt teenitud tähelepanu,» meenutas Sepp oma esimest töökohta kultuuri vallas.

Tõstamaa perioodil läks Valdur Sepp ka pedagoogilisse instituuti kaugõppe teel näitejuhtimist edasi õppima. Lisaerialaks valis telerežii.

Kui Sepp Viljandi kultuurikooli kursusega Otepääl kokkutulekul käis, sai ta teada, et rahvateatri juht Kalju Ruuven otsib näitejuhti. «Mina tulen!» hõiganud Valdur Sepp seda kuuldes kohe.

Ümbersuunamise pärast tuli ministri juureski käia, aga kuna tema abi mängis Tallinnas Pinna teatris, mõistis minister rahvateatri vajadust ja andis nõusoleku.

Kui lubaja Otepää kultuurimajja töökoha asjus läbi rääkima tuli, käis saalis proov. Tema kõndis fuajees kikivarvul ega julgenud ustki lahti teha. Otepää näitlejad olid tema meelest vaimult suured inimesed. Järsku tundis ta oma lubadust hulluna, kartes, et ta ei oska midagi teha.

Kuna Pärnumaal sündinu on tahtnud elada kas mere ääres või Otepääl, sai temast siiski 1976. aastal otepäälane ja selleks ta on jäänudki. Tulevase abikaasaga tutvus Sepp teatris, abielluti 1979. aastal.

Suurim lavakool

«Kalju Ruuveni praktilised näited on minu suurim lavakool,» rääkis Otepääle kolinu. «Laine Kõivu ja Arne Laose koosmäng «Tribunalis» näitas, mida oskas Ruuven välja võluda neilt, kes kunagi polnud näitemängu õppinud. Ta pani nad laval elama nii, et saal vakatas.»

Valdur Sepp sai rahvateatris nii ise mängida kui 4–5 lavastust teha. Oma näiteljatööst on tal eriliselt meeles tavatu roll – nimiosa «Charlie tädis», oma lavastustest keskkoolinoortega tehtud Aino Perviku «Õhupall», millega võideti ka üle-eestiline konkurss ja löödi laineid suurel turneel.

«Õhupalliga» seoses meenus lavastajale lugu ühest osatäitjast – poisist, kellel läks õppimine halvasti. Kartus osast ilma jääda ja pruudi toetus mõjusid nii, et kool sai lõpetatud ega pidanud näitemängustki välja jääma.

Otepää kultuurimaja üks tegevusvaldkond oli agitbrigaad. Aili Miksi sõnumitunnetusega stsenaariumid pandi laval elama niisuguses tempos, et sädemed lendasid nii osalejate silmist kui taldade alt. «See oli väga mõnus vorm tolleaegse elu kitsaskohti laval näidata,» vaatas brigaadi kunagine liige Sepp ajale tagasi.

«Praegu on uhke olla maailmakodanik, aga kui sul oma kodu ei ole, siis minu arvates pole sellel mingit tähtsust,» avaldas arvamust pereisa Valdur Sepp, kes peab tähtsaks koduaia mett, kodusoojust ja ühtekuuluvust.

Tal on naine Marje. Neil on kolm last, koer ja kass, oma maja. Oluline on pere jaoks ka lipuvarras, kuhu tähtsatel puhkudel lipp üles tõmmatakse.

«Mul on õnne olnud, et mul on selline abikaasa ja niisugused lapsed. Abikaasa on pidanud minu äraolekud välja kannatama, aga on vastu pidanud,» mõistab mees oma õnne hinnata.

Abikaasa on olnud eluaeg postitöötaja. Tütar Siret elab praegu Küprosel. Ta on õppinud juuksur ja sai tööle kuulsasse firmasse. Põhikoht on tal praegu ühes restoranis, mis korraldab maailmakuulsate lauljate ja teiste artistide erakorralisi kontserte väiksele kuulajaskonnale. Poeg Taavi elab Tartus, tal on oma firma.

Noorem tütar Maarja lõpetas sel kevadel Otepää gümnaasiumi ja õpib praegu müügikorraldust. Tema vaba aeg kulub hobustele ja tal on ka isiklik suksu.

Lapsed käivad sageli kodus ja isal on hea meel, et nad tahavad sinna tulla. Omaette väärtus on Seppade jaoks ka peresõpradega kokkusaamistel. Tihedalt käiakse läbi kahe perega ja see käib nende elustiili juurde.

Seppade kodust on Pühajärveni paarsada meetrit. Peremees käib koeraga õhtuti järve ääres jalutamas. Koer teab, kus rihm on ja millal õige aeg minna. Tee peal tahab ta reeglina uurida, kas metsas on ka midagi huvitavat.

«Meil on õnn elada niisuguses kohas. Õnn minna ka hommikuti ujuma. Olen isegi talvel ujumist harrastanud. Kord tuli naine, jope seljas, mind randa vaatama, sest ta ei uskunud, et nii külmaga saab vette minna,» oli vestluskaaslane valmis oma õnnest veel näiteid tooma.

-------------------------------------