Kui kevad oli põuane ja segas külvi, siis suvel tuure kogunud vihmad on hukanud enamiku saagist, sest vili on lamandunud, põllud liigniisked. Koristamine on olnud raskendatud ja kohati võimatu.

Põllumeeste hinnangul jääb tänavu koristamata kuni 15 protsenti teraviljast, kuid 70 protsenti oodatud toiduteraviljasaagist kõlbab heal juhul ehk loomasöödaks. Kui sedagi, sest üliniisked põllud on ajanud vilja mürgiselt hallitama.

Rahaliselt tähendab see, et kilo teravilja tootmiseks kulutas põllumees keskmiselt pisut alla kolme krooni, kuid ikaldunud ja raisus saagi müügist teenib tagasi ehk poole omahinnast. Seega võib kahjum hektari kohta küündida üle 10 000 krooni.

Põllumeeste hiigelkahjude mõju ühiskonnale pole väike. Madala kvaliteediga söödateravili vähendab piimatoodangut, kanadel munemist, sigadel ja veistel kasvu jne, mis omakorda mõjutab kodumaise toodangu kvaliteeti ja hinda. Importkauba rohkus aga hakkab tõstma toidukaupade hindu poelettidel.

Pehmed põllud takistavad sügiskündi ning talivilja külvi, mis tähendab, et ohtu satub ka suur osa järgmise aasta saagist.

Paljud põllumehed on tänu ELi otsetoetustele investeerinud tootmisvahenditesse. Järsk kahjumisse langemine seab tugeva kahtluse alla põllumehe võimekuse maksta tagasi laene ja liisinguid ning töötajatele palka – laiemalt järgmise sügiseni eluspüsimise üldse.

Kui kunagi suutis Eesti toita ära iseenda ja Moskva, siis järgmisel aastal meil eestimaist eelistada ei õnnestu.

Kuna maal on põlluharimine valdav elatusallikas, ei ole löögi all üksnes põllumajandusettevõtjad, vaid maaelu tervikuna. Seega on põllumeeste ellujäämisel sügav sotsiaalne tähendus.

Ainult meie valitsust ei paista see karvavõrdki häirivat. Vastupidi, peaministril tundub maainimese vastu eriline vimm olevat. Mäletame, kuidas ta paar kuud tagasi üritas meelepaha valitsuse saamatuselt põllumehe kraesse veeretada.

Toona väitis Ansip, et rahvas kaotaks tulumaksu alandamise edasilükkamise tõttu 1,5 miljardit krooni, mis minevat enamjaolt 20 suurpõllumehe taskusse. Ju siis on peaministrilt palju tahta teadmist, et toetuse saajaid on tegelikult 20 000 ja miljarditest on nad seni ehk vaid und näinud.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder lubas küll seista viimse veretilgani toetuste eest, kuid põllumehe jaoks kõige karmimal ajal surus Reformierakond läbi hoopis põllumajanduse otsetoetuste kärpimise 200 miljoni krooni võrra.

Keskerakonna meelest peaks valitsus lõpetama üliliberaalse majanduspoliitika kaitsmise, kus riik ei sekku millessegi. Tänasel päeval tähendab see ükskõiksust oma riigi ja inimeste vastu.

Esmalt tuleb tunnistada, et meie riigi üks alusvaldkondi – põllumajandus – on sattunud kriisi, millest väljumiseks on vaja läbimõeldud ja otsustavaid meeteid.

Koos USA finantssüsteemi kokkuvarisemisega eelmisel kuul lõppes maailmamajanduses üliliberaalne periood. Kõik riigid võtavad kasutusele reserve ja sekkuvad rahaliselt majandusraskuste silumisse, sest muidu kukuks ühiskonnad kokku ja seda ei saa lubada üksi riik.

Edgar Savisaar viitab oma äsja ilmunud raamatus «Majanduspoliitika» riigikontrolli analüüsile tuginedes, et 70 protsenti põllumajandustootjaid ootavad lähiajal ees majandusraskused. Jaanalinnu kombel pea liiva torkamine ootuses, et kõik laheneb iseenesest, enam ei aita.

Keskerakond pakkus välja moodustada kriisikomisjon, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide, valitsuse ja põllumeeste organisatsioonide esindajad, kelle töö oleks kriisi ulatuse määramine ja lahenduste otsimine kuni ettepanekute tegemiseni ikaldustoetuste maksmiseks.

Kahjuks materdas koalitsioon kriisi tunnistamise ja sellega tegelemise vajaduse maha. See oli järjekordne signaal, et praegune valitsus isegi ei ürita majanduslanguse mõju ühiskonnas tõhusate meetmetega leevendada.

Meie esivanematel jätkus aastasadu tagasi oidu rohkem kui tänasel valitsusel. Igas külas oli magasiait, kuhu põllupidajatel oli kohustus talletada ikalduse puhuks järgmise aasta külvitagavara. Nii välditi nälgajäämist ja tagati jätkusuutlikkus halbadeks aegadeks.

Valitsuse võimuses on lahenduste leidmine 2008. aasta otsetoetuste kiirendatud korras väljamaksmiseks ja tuleva aasta otsetoetuste säilitamiseks. Kindlasti tuleks luua põllumajanduskindlustusfond, kuhu on kaasatud osapooltena riik, põllumehed ja kindlustusseltsid.

Valitsus peaks mõtlema ka kokkulepetele finantsasutuste ja toorme- ning teenusepakkujatega, et anda vajadusel riigi garantii laenude ja liisingute ajatamiseks. Luua tuleb riigipoolne tagatissüsteem. Kaalumist väärib ka võimalus teravilja kokkuost taaskäivitada, et tagada riiklike vajaduste täitmine.

Neid küsimusi eirates käitub valitsus, nagu usuks, et leivavili ei kasva mitte põllul ega piima lüpsa lehm, vaid leib ja piim tulevad meie toidulauale poest.