«Surfates internetis Kalastaja klubi lehekülgedel, avastasin teate, et leidub vabu kohti kalastusreisile Norra,» rääkis Peeter Pihu. «Kuna paljud tuttavad on seal juba käinud, pani see teema minulgi vere keema. Sestap helistasin Jaagule, kes oli kohe nõus minuga ühinema.»

Sihtpunktiks oli Aarstrand Põhja-Norras ja reisi pikkuseks seitse päeva – neli sõidu peale ja kolm päeva merel. Välja sõideti 27. septembril Tallinnast. «Reis Stockholmi kulges mõnusalt, välja arvatud see, et kohale jõudes kamandas Rootsi toll meie bussi tollitsooni boksi, kus meid kaks tundi puistati,» jutustas Pihu.

«Midagi leidmata sooviti meile head kalaõnne ja reis võis jätkuda. Hommikul kella poole kuueks jõudsime sihtpunkti, seljataga kuusteist tundi peaaegu ühtejutti sõitu. Kui varustus maas ja majutus käes, saime paar tundi tukastada, seekord ikkagi voodis,» kõneles Pihu.

Iga kalaturist oli varustatud kaustaga, mis sisaldas merekaarti, vajalikke telefoninumbreid, sõlmede tugevuse õpetust ja nende kalade tutvustust, mis pidid kalastajatele õnge otsa näkkama. Hommikul, kui bensiin käes, jagati turistid kolmeliikmelisteks paatkondadeks. Paatidel olid 20hobujõulised Honda mootorid.

Samas paadis oli Jaak Tints ja ka seltskonna ainus naisterahvas, kel polnud esialgu isegi ritva, sest ta oli otsustanud osaleda kalastusreisil lihtsalt vaatlejana. Paadikaaslased kombineerisid talle siiski õngeridva ja said teistelt kaaslastelt kohe kuulda ka hoiatust: «Naine laevas, laev põhjas!»

Ilm oli esimesel päeval suisa suvine ja soe ning sügisene Norra oma fjordidega meeletult värvikirev ja ilus. Peeter Pihu sai õige pea oma esimese tursa ja ka mõne saida. Muidugi tuli kalade otsinguil pidevalt püügikohti vahetada. Ühes fjordis keeras ahvenapunn paadikaaslaste õngenöörid nii sassi, et nöörile tuli anda nuga ja siduda uus rakend.

«Ja siis … kaardus mu ritv looka ja mingi elukas sikutas seda õige tublisti,» lõid jutustaja silmad põlema. «Sügavust oli oma seitsekümmend meetrit, nii et tuli tublisti vaeva näha, kuni kala nähtavale tuli – aga oh häda! Jaak ei saanud kongitsat kalale lõpuste taha ja see põrutas tagasi sügavikku. Õnneks töötas sidur korralikult ja nii ilmus ning kadus kala kolm korda. Lõpuks sain ta sikutada nii lähedale, et Jaagul läks korda kongits lõpuste taha sokutada ja kala prantsatas paati. Samal hetkel kolksatas tal suust välja ka lant. Õnneks läks!»

Seekordseks saagiks osutus hiidlest ehk paltus, mis kaalus täpselt kümme kilo.

Õhtul kalu kaaludes ja fileerides selgus, et kaaskalastajad, kes käisid Norras igal sügisel, ei olnud nii suurt hiidlesta veel saanud. Nad arvasid, et pirakas paltus oli algaja õnn.

«Muidugi hilisõhtul tõi üks paatkond ka sama kaaluga tursa, ent tursk pidavat olema liiga tavaline,» rääkis Pihu. «Noh, kes ei tahaks oma saba kergitada, aga ju ma olin oma saagi üle ikka õnnelik ka.»

Esimesel püügipäeval läks üks paatkond ka kaduma, aga öösel leiti nad üles ning selgus, et kalamehed ekslevad kõrvallahes.

Kolmandal püügipäeval sattuti ühes fjordis ka korraliku kalaparve peale, seal näkkas ikka kaks ja kolm kala korraga – tuli nii saidat kui ka turska segiläbi, aga ilm kiskus juba tuuliseks ja vihmaseks.

«Seega saime ka korralikku lainet tunda,» kõneles Peeter Pihu. «Ühest fjordi kurgust välja tulles läks laine päris maruks ja meie paadi ninas istunud naiskalastaja tõusis kord taevasse, kord langes laksuga vastu lainepõhja, saades samal ajal lahmaka vett kaela. Ta hakkas juba appi hüüdma ja ausalt öeldes nõudsin minagi tagasi pöördumist, aga Jaak popsutas rahulikult edasi, öeldes, et Peipsil on hullematki nähtud.»

Kaldal olid kalapuhastuslauad, kus saak õhtuti roogiti, fileeriti ja külmkambrisse hoiule pandi. Paatkonna daam keetis igaks õhtusöögiks uhhaad, mis sugugi ära ei tüüdanud, sest turskadel võeti maks välja ja praetud maksatükke oli ka palju kõrvale hammustada. Teiste paatkondade mehedki kippusid Pihu-Tintsu õhtulauda, sest mitte kõik ei viitsinud ise endale süüa teha.

Tema pika kalamehestaaži sügavaim elamus oligi heitlus kümnekilose paltusega, kes enne allaandmist õngitseja piisavalt ära jõudis väsitada.

«Olen ka Kanaaridel kalareisil käinud, aga seal ei õnnestunud ühtegi kätte saada,» naeris ta. «Meeles on põhiliselt, kuidas paarimees näost rohelisena aina oksendas.»

Norra-reisi viimase päeva õhtul, kui tubli saak rapitud, tukastati veidi ja kell üks öösel algas tagasisõit, mis kestis taas kuusteist tundi Stockholmi ja sealt laevaga edasi Eestisse. Kaasa toodi umbes viisteist kilo mereande iga paadilise kohta ja nakkusena viirus, mille nimeks on: «Tahan uuesti Norrasse kalale!».