Alviine Ehala (Veri) sündis 1908. aastal Omuli mõisa metsavahi kaheksalapselises peres. Tol ajal olnud Omulis nii läti kui ka eesti algkool. Alviine sai oma põhilise koolitarkuse eestikeelses õppeasutuses.

Oma kooliajast mäletab Alviine Ehala veel nii mõndagi. «Meie õpetaja nimi oli Roosmaa,» meenutas juubilar tütre Aino abiga. «Väga hea õpetaja oli. Viis kevaditi lapsed loodusesse. Seal saime palju laulda ja igasuguseid probleeme arutada.»

Elu oli küllaltki hea

Ehala mäletamist mööda tundus elu nendel kaugetel aegadel Läti alale jäävas Omulis küllaltki hea. «Heinamaad oli palju. Loomi sai pidada. Sealne mõisnik oli lahke ja heasüdamlik. Jõulude ajal tegi alati lastele pakke, haigetele inimestele andis rohtu, rahval lubas oma maad kasutada.»

Kui Eesti ja Läti vaheline piir paika pandi, kolis perekond Taageperra, kus tema isa Tündre järve piirkonnas metsavahiks hakkas.

«Mõisnik ei tahtnud, et Omulist ära tuleme,» meenutas juubilar. «Lubas tasuta maad anda ja igati oma elu edendada. Kuid meie olime ikkagi eestlased ega tahtnud Läti alamaks hakata.»

Alviine isa olnud hingelt põllumees ja hakanud sellepärast mitmel pool kahehobusemaa suuruseid talusid rentima. Eesmärk oli visa tööga nii palju raha kokku saada, et kunagi enesele päristalu osta.

Tehti palju tööd

See nõudis aga perelt väga palju tööd ja vaeva. Koos teiste lastega tuli ka Alviinel vanemate kõrval mitmesuguseid talutöid teha. Ta hoidis karja, oli abiks heinatöödel, kündis põldu ja osales külvitöödel.

Talu lehmadelt lüpstud piim korjati kokku ja viidi meiereisse. Ise tarvitati toiduks kooritud piima ehk lõssi. Sageli tuli Alviinel kaks pilgeni täis piimanõud kaelkookude otsa võtta ja Tõrva turule tirida. Iga asi, mis talus toodetud, pidi saama rahaks tehtud.

Rahakurss aga langes pidevalt ja pangad kukkusid. Nii jäid ka Alviine vanemad kogutud rahast ilma. Lõpuks tulid veel venelased sisse. Nii pöörati terve elu pahupidi. Sellest johtuvalt jäigi noorel naisel, tema õdedel-vendadel ja vanematel oma talu hinguse tunnetamine pelgalt unistuseks.

1937. aastal Alviine Veri abiellus ja asus elama oma abikaasa juurde Holdre lossi. Peresse sündis tütar Aino.

Pärast abikaasa Augusti surma asus Alviine Ehala koos tütrega elama Tõrva. Elatuti põhiliselt juhutöödest. Talle meeldis väga mitmesugust käsitööd teha, eriti aga heegeldada ja kududa.

Raskused pole murdnud

Kuigi elu pole väga kõrges eas juubilari hellitanud, on ta pidanud kogu aeg lugu heast naljast. Ka laulurõõm on alati tema kaaslane olnud.

«Sageli võis kuulda põldudelt või luhaheinamaadelt Alviine meloodilist lauluhäält,» väitis vennatütar Elli Randmaa. Eriliselt olevat tema hinge süüvinud tundeküllane laul «On kallis mulle kodupaik». Seda laulu laulab vanaproua aeg-ajalt praegugi.

Kuigi tõrvalanna on aastaid lakkamatult rasket maatööd teinud, pole elumured teda ometi tuimaks suutnud muuta.

«Minu ema on kogu elu armastanud korda, täpsust, sõnapidamist ja ausust ning austanud rõõmsameelseid ja elujaatavaid inimesi,» ütles oma saja-aastaseks saanud ema eest hoolitsev tütar Aino.

Juubilari käisid tema sajandal sünnipäeval õnnitlemas ka Tõrva linnavolikogu esimees Ülle Juht, linnapea Agu Kabrits ja teised linnavalitsuse töötajad ning kõrges eas vanaproua sugulased ja tuttavad. Kõik soovisid juubilarile tervist ning jätkuvat rõõmu igast elatud päevast.

Säravate silmadega ja naeratava näoga juubilar oli väga liigutatud, et talle sellist tähelepanu osutati.