Kersti Säde on 36 töötajaga õmblusfirma Ilus Heleene juhataja olnud juba 15 aastat. Enne oma firma loomist naine aga õmblusega kokku puutunud polnudki.

Pärast keskkooli hoopis agronoomiks õppinu töötas 1980ndate algul Tõrva kolinuna kõigepealt sovhoosis agronoomi ning seejärel ametiühingu esimehena.

Tõuke õmblusega tegelema hakata sai Säde healt tuttavalt Tiiu Voitkilt. Toonane linnapea Ludmilla Meltsa ja AS Astra juhataja Voitk olid arutanud õmblusfirma loomist, sest 90ndate algul jäid paljud naised asutuste lagunemise tagajärjel töötuks. Voitki õmblusfirma oli tolleks hetkeks juba viis aastat tegutsenud.

«Kuna tal oli õmblusmasinaid üle, pakkuski Tiiu välja, et mina asja organiseerimisega pihta hakkaksin,» rääkis Kersti Säde.

Hoopis teist eriala õppinu polnud kunagi ette kujutanud, et temast võiks õmbleja saada ja seetõttu oli tema esimene reaktsioon naermapuhkemine. «Isegi keskkoolis läksin hoopis autojuht-lukkseppade eriklassi, sest olin kindel, et õmblejat minust küll kunagi ei saa,» meenutas ta.

Õmblusfirma või ilusalong?

Veenmise peale, et tema ülesandeks jääks asjaajamise pool ehk pangalaenu taotlemine ning inimeste kokkuajamine, jäi naine lõpuks nõusse. Firma nimeks sai kõigepealt Helene. Kui aga ettevõtteid hakati äriregistrisse kandma, tekkis paljude sarnaste nimede tõttu segadus. Nii pandi «ilus» ette ning Helenest sai Heleene.

Enamasti ei seostata nime aga õmblusfirmaga: pidevalt saadetakse nende aadressil ilusalongide reklaampakkumisi.

Peamiselt on toodangut turustatud Soomes. Algusaegadel õmmeldi praktiliselt kõike, kasukateni välja. Mõned kangad ja tegumoed on erilistena meelde jäänud. Näiteks sametkollektsioon nõudnud spetsiaalset töötlust. Et triikides jäljed sisse ei jääks ega kangas vormist välja läheks, pandi triikimislaua peale aluseks takjakangas.

Mõne aasta eest õmmeldi aga palehigis militaarkangast pükse. Kuna seni oldi harjutud õmblema viigipükse, ei osatud tööks kuluvat aega täpselt arvestada. Kogus oli suur. Kõik töötajad olid aga ühe asja eest väljas ning nõustusid ka öösel töötama – peaasi, et tellimus õigeks ajaks täidetud saaks.

«Meil on firmas koos fantastiline seltskond, kõiki rõõme ja muresid jagatakse ühiselt. Keegi tõi õhtul saali kapsapea, närisime siis seda ja muudkui töötasime edasi. Sellest ajast peale ei taha ma militaarkangast näha ka mitte,» rääkis Kersti Säde.

Viimased kümme aastat on õmmeldud Soome firmale Luhta ärinaise kollektsiooni pükse ja seelikuid. Tootmismaht on keskeltläbi 1200 paari pükse nädalas. Kallis ja kvaliteetne kollektsioon on müügil mitmetes paikades üle Euroopa.

Ainult mitte õmblejaks

Seoses koondamiste ja töökohtade kadumisega on ka Valgamaal hakatud rohkem tööd otsima. Osa inimesi käib seda firmast firmasse küsimas. «Aga ootused ja nõudmised on liiga kõrged. Kui õmblejatööd pakun, hakatakse vinguma, et õmblejaks küll ei taha,» vangutas Kersti Säde pead.

Sädeinimesena on ta olnud mitme naisühenduse sünni juures.

«Leidsin kalendrist, et mais on ülemaailmne ettevõtlike naiste päev ja üritasin kokku saada kõik Tõrva naised, kes millegagi tegelevad. Uudist levitasin tuttavate kaudu, sest omavalitsusel polnud andmeid anda,» lausus Kersti Säde. Pärast esimest kokkusaamist jäigi üks väike punt kokku käima.

Jõudis kätte aeg, mil sai hakata kõikvõimalikke projekte esitama, aga selleks oli vaja luua MTÜ. Juba teist korda pidas Kersti Säde siinkohal hea sõnaga meeles endist Tõrva linnapead Ludmilla Meltsat, kes samuti liikmeks tuli. Kolmandana lõi kaasa algklasside õpetaja Eve Valliste. Esimene projekt oli linna logopeedile töövahendite jaoks raha hankimine.

ELK ja EENA

MTÜ sai nimeks ELK. Nimi võeti kolme asutaja eesnimede esitähtedest: Eve, Ludmilla, Kersti. Edaspidi, kui rohkem liikmeid koos hakkas käima, mõeldi välja tunnuslause «Ettevõtlikkus loob kindluse».

Kui tekkis EENA ehk Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni Tõrva klubi, jäi ka ELK alles, sest MTÜ kaudu on võimalik projekte kirjutada. Praegu on EENA liikmeid Tõrvas 21.

Iga-aastased traditsioonilised üritused EENAga on Tõrvas olnud pannkoogipäev 1. septembril ja juuni algul korraldatud lastekaitsepäev.

Tõrva on ettevõtja hinnangul suurepärane elukoht. Valgas sündinuna ja koolis käinuna eelistab ta elamispaigana igal juhul Tõrvat. Äraminek pole mõttesse ka tulnud, linnas on rahulik, vaikne ja turvaline. «Kui augustis Tõrva Loitsult tulin, lihtsalt nautisin öist linna, ei tulnud pähegi, et peaksin kedagi või midagi kartma,» väitis ta. Valgas olevat aga õhtuti kõhe ringi liikuda.

Kersti abikaasa Ilmar Säde puhub trompetit Valga bigbändis ja Rõngu puhkpilliorkestris. Pere naispoolt mehe pilliharjutused ei häiri. «Algul küll arvasin, et äkki see pilliharjutamine segab naabreid, siis suunas abikaasa trompetitoru kappi, see pisut summutas heli, lausus ta.

2000. aastal avastati abikaasal raske haigus. «Kui ta diagnoosi teada sai, istus terve kuu keskendunult ja mõtles, kuidas sellest välja tulla. Arvan, et teda päästis see, et ta on parandamatu optimist ning kõik, millel vähegi kuulis raviomadusi olevat, ka ära proovis. Hiljem saime teada, et tema peal katsetati üht uut preparaati ja see talle mõjus,» rääkis Säde perele raskest ajast.

Vahel käivat abikaasa optimism talle lausa närvidele, kuigi ta end kaugeltki mingiks pessimistiks ei pea.

Eestis on üldiselt tavaks olnud abielludes ühise perekonnanimena mehe nime kandma hakata. Kersti Säde aga jättis oma neiupõlvenime alles ning selle võttis ühiseks perekonnanimeks ka tema abikaasa. «Ma olen ikka öelnud, et mina ei läinud mehele, vaid võtsin mehe,» naeris naine seda kommenteerides.

Põhjus peituvat selles, et pere ainukese lapsena ei raatsinud omapärase nime saanu sellest loobuda, sest selle edasikandjaid poleks enam olnud. Abikaasa on aga pärit neljalapselisest perekonnast.

«Kui mees aga aru sai, et pärast abiellumist tuleb tal kõik dokumendid ära vahetada, siis ta ikka torises küll,» meenutas Kersti Säde. Rohkem pole sellega kunagi probleeme olnud.

Vanaemapäev

Nädalavahetustel võib märgata ettevõtjat linnas koos kolme väikese tüdrukuga. Tartus elavad lapsed toovad oma pisipere ikka aeg-ajalt vanaema-vanaisa juurde.

Lastelastest rääkides läheb muidu üliasjaliku ärinaise silm niiskeks ning enese sõnul tulevad talle lausa külmavärinad peale. Vanaemaks saamine olevat hoopis midagi muud ning «vanaemapäevast»,» kõneles ta uhkusega.

«Oma laste ees tekkisid vanasti ikka aeg-ajalt süümepiinad, sest kui lapsed on väikesed, siis oled töö ja pereelu ühitamisega nii ametis, et laste jaoks pole kunagi nii palju aega kui tahaks. Lastelastega on hoopis teisiti, nende jaoks sa lihtsalt leiad selle aja,» kinnitas ta.

Poeg Marek õppis teedeinseneriks ning tegeleb kanalisatsiooni- ja veevärgiga. Pojatütar Kätriin läks sügisel esimesse klassi. «Oleme pereringis ikka nalja heitnud, et küllap sinust üks putukateadlane tuleb, sest tüdruk on väikesest peale kõikvõimalikke sitikaid ja ämblikke uurinud ning korjab näiteks mõnuga kartulimardikaid,» lausus Kersti Säde.

Tütar Merlel on lastehoiufirma, ta tegeleb päevahoiuga. Tartus on selle teenuse järele suur nõudlus. Vanem tütretütar Rona Britt on praegu kaheksane. Tema hakkas juba kolmeaastasena käima Janika Mölderi võimlemisstuudios. Teine tütretütar Katariina on viiene.

Üks Säde põhihobisid on olnud laulmine. Juba enne kooli käis ta Valga pioneeride majas laulmas ning lõpetas Aime Lõhmuse esimeses lennus klaveriklassi. «Kooliajal oli meil oma ansambel. Kuigi ma ei olnud pioneer, esinesin klaveril siiski kõigil pioneeriüritustel,» mainis Kersti Säde.

Pärast keskkooli juhendas muusikahuviline naisansamblit Lüllemäel ja hiljem Valga sovhoosis. Ka Tõrvas on ta kogu aeg ansamblis laulnud.

Kui vähegi võimalik, tahaks Kersti Säde väga reisida. Lemmiksihtpunktidest on ta saanud käia Kreekas ja Londonis. Hetkel on veel täitumata unistus minna Pariisi.

Rõivatootmisega igapäevaselt tegeleva inimesena tunnistas firmajuht, et endale on riideid päris keeruline leida. «Varem ei osanud ma üldse riideid vaadata, aga nüüd igapäevaselt kvaliteeti jälgides kontrollin ka kaupluses õmblused üle ja süda läheb täis,» ei ole Säde kaubanduses pakutavaga rahul.

«Meilt nõutakse ülikõrget kvaliteeti, aga mida poes müüakse?!» on ta pettunud. Kvaliteetne kaup on aga tema hinnangul väga kallis.

Londonis käis naine huvi pärast ka Harrodsi kaubamajas, et näha, mida siis nii kallis kohas müüakse. Ega ihaldanudki sealt endale midagi, sest inglased olla väga konservatiivsed, armastades musta, halli ja pruuni värv. Tööpäeva lõpuski võib näha, kui üksluine linnapilt on, sest kontoriinimesed kannavad reeglina musta.

Lemmikvärv on kollane

«Mina musta värvi kandja pole, riietuses olen viimasel ajal eelistama hakanud punast tooni, ka sinine on hea värv. Lillepoes jääb aga silm esimesena peale kollasele roosile,» rääkis Kersti Säde.

Riietumine käib tal täielikult sisetunde ja tuju ajel. Seega ei kuulu ta nende naiste hulka, kes juba õhtul järgmise päeva riided valmis panevad. «Kust ma tean, mis tunne mul hommikul on. Vahel juhtub ka nii, et vahetan veel enne uksest väljaminekut rõivad ära, sest ei tunne end hästi,» kinnitas ta.

Pisut kahju on ettevõtjal sellest, et meil pole välja kujunenud riiete taaskasutussüsteemi. «Mul endalgi on palju rõivaid, mida olen vaid korra kandnud ning mis on seejärel kappi seisma jäänud,» lausus ta.

Rõivastest rääkides häirivad õmblusfirma juhatajat aga enim Eesti meeste püksid. «Kui kas või Riigikogu liikmeid vaadata, läheb pilk kohe pükstele. Mehed ise hakkavad mingis eas naisi vahetama ning arvustavad nende välimust. Vaadaku parem ennast, suured kõhud ees ja püksid lotendavad jalas. Püksid olgu ikka korrektse pikkusega,» on Kersti Säde kriitiline.

Töökohta peab sädeinimene oma teiseks koduks ning töökaaslasi teiseks pereks. «Ma pole tööd kunagi kohustusena võtnud. Meil on töötajad, kes pingele vastu peavad,» kinnitas ta.

Eesti ettevõtjale tekitab muret, et paraku suunatakse tootmine Eestist üha rohkem Lätti, Leetu ja koguni Valgevenesse – seal on tööjõud odavam.

--------------------------------

Arvamus