Valgamaalgi on omavalitsuste ühinemise protsess toimumas mitmes järgus. Otepää linn kosis juba aastaid tagasi enda ümbert Pühajärve valla. Tõrva linnal, Helme ja Põdrala vallal on ühinemisarutelu käimas. Selle tarbeks palgati suisa projektijuht, kes plusse ja miinuseid kokku lüüa aitaks.

Valga linn on teinud Taheva, Karula, Hummuli, Tõlliste, Õru ja Sangaste valdadele ettepaneku heita ühte. Praegust korraldust vaadates plaanitakse haugata suur tükk maakonnast.

Arusaadavalt on ühinemiskavad – kantseliiti kasutades haldusterritoriaalse korralduse muutmine – saanud nii poolt- kui vastuargumente. Ühe mustvalgema seisukoha võib kokku võtta lausesse, et muidugi tuleb ühineda, saab neid bürokraate vähemaks. Oma tõde selles ilmselt on. Senistest vallakeskustest kaob töökohti ja suurde keskusesse tuleb neid juurde.

Välja on öeldud, et suurem omavalitsus suudab palgata paremad spetsialistid. On suur risk, et nende töövilju saavad nautida enamjaolt selle suurvalla, - omavalitsuse keskuse elanikud, sest neid on valijatena rohkem kui üksikutes külades ja alevites. Samas väheneb teatud, perifeersematel piirkondadel side keskustega ja esindatus neis ilmselt miinimumini.

Aastate jooksul on näha olnud, kuidas riigi regionaalpoliitika välja on kukkunud. Tasapisi on üha suurematest üksustest välja viidud töökohad, mis lisaks otseste töökohustuste täitmisele on tähendanud ka riigi sümboolset kohalolekut neis paigus. Protestikisa kas või väikeste postkontorite sulgemise puhul on olnud suur, ent karavan häirimatult edasi liikunud.

Väikeste vallakeskuste kaotamisega võib juhtuda sama, nagu on toimunud viimase paarikümne aastaga kogu Eesti kontekstis: Tallinn ja Tartu on mitmed maapiirkonnad magnetina tühjaks tõmmanud.

Valgamaa puhul on ühe variandina välja pakutud, et tulevikus võiks siin olla kolm omavalitsust, mis koonduvad ümber kolme linna. Kas maakonna mastaabis suurte halduskeskuste loomine ei tekita siingi veelkord sama magnetiefekti nagu Tallinn on teinud muu Eestiga?

Teine mure on, et inimesi on maal juba jäänud väheks. Kui vaadata rahvastikugraafikuid, on mitmes maapiirkonnas aastast aastasse näha suurt langust nii põhi- ja keskkoolilõpetajate kui edasi õppima minejate osas. Lisaks on lahkunud tööd ja kergemat põlve otsima läinud täiskasvanud. Osa plaanib ja ka tuleb tagasi, enamus aga ei tee seda kunagi.

Omavalitsuste ühinemise tehnilisest läbiviimisest tähtsam ja kriitilisem küsimus on, kuidas inimesed tagasi tuua. Signaal, et kohapeal napib ressurssi, et oma vallavalitsust üleval pidada, võib nii mõnelegi maalekolimise plaanile joone peale tõmmata. On see ju otsene vihje, et eelkõige võid loota vaid iseendale. Vastavale võimele tuleb keskenduda praegugi.

Lakooniliselt võib öelda, et maaühiskonna konkurentsivõime tagamiseks on vaja juurde inimesi. On väheusutav, et kõik need puuduvate inimeste kohad oleks võimalik täita nendega, kel eelnevalt konkreetse paigaga seoseid ei ole. Seega on ainus võimalus keskenduda neile, kel juured maakonnas, aga elukoht praegu mujal.

Olen kuulnud mitmetelt oma Valgamaa päritolu tuttavatelt, kui nad jälle kodukanti kaema tulevad, et tegelikult oleks päris meeldiv siin elada. Samas tuleb neilt kohe rida küsimusi: kus ma siin tööl-poes käia saan, kas lasteaiakohti on, kas ilma autota ka liikuda saab, mida ma vabal ajal teen ja nii edasi. Kokkuvõttes küsitakse, kuidas siin elama hakata (rõhuga sõnal «siin»).

Põhimõtteliselt on need lihtsad küsimused, millele võimalik vastused leida. Nende andjad peaks olema kohapealsed omavalitsusametnikud, mitte juhtivtöötajad kaugel keskuses. Kõlab muidugi natuke imelikult, et kel plaan mõnda valda tagasi kolida, helistaks vallavanemale ja küsib, mida ma seal õhtuti tegema hakkan. Pigem ei helistatagi, vaid loobutakse.

Siin võikski initsiatiiv olla omavalitsuse töötajate käes: püüda mujale elama kolinu esialgu vähemalt telefonile ja küsida, mida saaks teha, et inimesed kodukohta tagasi pöörduks. Nii, kas või samm-sammult juhendades ja soove täites, võib mõnigi perekond valda juurde tulla.

Võimalik on muidugi ka leppida sellega, et noored lähevad, elanikkond vananeb ja elu külades ning alevites tõmbub koomale. Sel juhul on tõesti ilmselt ainus ja kindlasti odavaim võimalus koondada otsustajad maakonnas linnadesse.