Mis eristab inimest loomast? Kõik kõrgemad loomad mõtlevad ühel või teisel viisil, kuid ometi on üks nähtus, mis omane vaid inimesele – religioon.

Kate Hunti arvates on inimene bioloogiliselt loodud olema religioosne. Tema ajju on Hunti väitel ehitatud religioosse kogemuse koht, mis loodud selleks, et kogeda religioosseid tundeid.

Religiooni on püütud defineerida mitmeti. Émile Durkheimi arvates on religioon uskumuste ja käitumiste kogum, mis kinnitab ühiskonna struktuure, säilitab selle stabiilsust ja tema liikmete kokkukuuluvust.

Clifford Geertz näeb aga religiooni kui sümbolite süsteemi, mis tekitab inimeses tugevaid, haaravaid, kauakestvaid ideid, meeleolusid ja motivatsioone. Need kujundavad arusaamu olemasolu üldisest korraldusest ja teevad need arusaamad elulähedasteks.

Laiendatud seletuse kohaselt on religioon psühholoogiliste, sotsioloogiliste ja ajalooliste nähtuste kompleks. Sellega kaasnevad teatud uskumused, müüdid, rituaalid, tavad, moraali- ja eetikanormid, maailmavaade, hoiakud ja käitumismudelid. See kõik täidab inimese elus ja ühiskonnas kindlaid ülesandeid.

Religioon jagatakse organiseeritud ja organiseerimata religiooniks. Organiseeritut iseloomustab kindlaks määratud liikmeskond, organisatsioon, juhid, õpetus, kord: kirik, kogudus, sekt. Organiseerimata on nn religioon vabas vormis: rahvausund, nähtamatu usk.

Organiseeritud religioon on meile arusaadavam, tuttavam ja seetõttu ongi ainult seda ekslikult religiooniks peetud.

Isa Ivo Õunpuu väitis oma artiklis «Eesti on kujunenud ajaloos enneolematuks eksperimendiks», et Eesti on kujunenud rahvaks ilma religioonita. Ma ei saa selle väitega nõustuda. Tõesti, kirik on 21. sajandil oma mõjuvõimu kaotanud, kuid mida päev edasi, seda rohkem puutun kokku organiseerimata religiooni ilmingutega Eestis ja ka väljaspool.

Apollo raamatupoodi külastades tõden üha sagedamini, kuidas nähtamatu religiooni kirjandus Eestis hoogu on võtmas. Uudiskirjanduse letid on täis raamatuid inglitest – näiteks «Ingel igaks päevaks» – ja kõikvõimalikke eneseabi käsiraamatuid. Selle kirjanduse saab koondada ühisnimetaja – New Age liikumise – alla, mis tundub, et on üha enam meil levimas.

Inimesed ei pruugi aduda, et nende tõekspidamised on omased just eelnimetatud liikumisele. New Age`is on kõige kese «mina» – inimese omaenese kogemus. Mina on hõivanud varem jumalale kuulunud koha.

New Age´il on viis peamist allikat: lääne nüüdisaegne psühholoogia (alternatiivmeditsiin); esoteerika (salaõpetused) ja okultism (J. Chingi märgid); idausundid (budism, hinduism, taoism); loodusrahvaste usundid (šamanism, teraapiad) ning teadusmütoloogiad, ulme (UFOd).

Ühtset õpetust, dogmasid pole, pigem on vahendid, kuidas vaimse enesetäiendamiseni jõuda. Inimesed võtavad nendest allikatest seda, mis tundub sobivat nende mõtteraamistikuga. Nad ei vastandu ühiskonnale, vaid õpetavad-õpivad paremini hakkama saamist. Inimesed ei ole organiseeritud, kuid võivad liikuda kultuslikus miljöös.

Religioon pole kuhugi kadunud, vaid hoopis teisenenud, avardunud. Inimesed ei jõua enam nii tihti kirikusse, kuid see ei tähenda, et nad poleks religioossed.

Siit ka väljakutse organiseeritud religiooni esindajatele – mõelda, kuidas jõuda meie hõivatud rahvani, kelle väärtused on üha rohkem kujunemas minakeskseks, kes kirjul religioossel turuplatsil on kaotanud suuna.

Hurjutamine ja süüdistamine võivad anda vastupidise tulemuse. Mida tegi Jeesus? Ka teda põlati, kuid ta armastas inimesi hoolimata nende patususest. Ta ei oodanud, et inimesed tema juurde tuleks, vaid ta läks ise inimeste keskele. Ta oli patuste sõber.