Poliitikaski pole asjad teistmoodi. Vähem kui poolteist aastat tagasi tuli valimiste järel võimule koalitsioon, mida nimetati «valgete jõudude liiduks» ja «unelmate valitsuseks».

Viimasel kahel aastal laenuraha toel paisunud kinnisvaramull, kiire palgatõus ja sellega kaasnev maksuraha priske voog riigikassasse andsid julgust panna kokku koalitsioonilepe, mis lõi säravat lootust kõigile.

Ent olukord muutus. Nagu sügise algul ikka: päike läks pilve taha, linnud vaikisid ja taevas tõmbus halliks.

Toorainete ja toidu hinnad kasvasid kiiresti, USA majanduse jahtumine pani kukkuma sajanditevanuseid finantsasutusi. Sõda Gruusias muutis maailma julgeolekutasakaalu ebastabiilsuse suunas. Arusaadavalt on seegi Venemaa külje all asuvale Eestile ülioluline ja murettegev.

Mis läks valesti, küsitakse nüüd. Paraku meenutab see küsimus vihma käes vastuse otsimist põhjusele, miks kodust välja minnes vihmavarju kaasa ei võetud. Tunne, mida on ilmselt kogenud paljud.

Mida praeguses olukorras teha, on küsimus, millele on võimalik vastata ja seda tulebki poliitikutel nüüd teha. Vastus on lihtne, kuigi selle järele talitada tundub viimastel nädalatel raske. Järgmise aasta riigieelarve tuleb kokku panna, Riigikogule üle anda ja parlamendis vastu võtta. Tasakaalus eelarve, sest sellest sõltub Eesti usaldusväärsus.

Tulumaksureform peatub aastaks ehk maksumaksjad annavad valitsusele poolteist miljardit krooni laenu. Tegemist on valijate usaldusega, mida valitsusel tuleb õigustada.

Maksude tõstmisest tuleks igal juhul hoiduda. Riigil on ka täna veel kokkuhoiukohti piisavalt ja küündimatu on rääkida, et ainus võimalus on politseinikke ning päästeametnikke koondada.

Tööturgu reguleerivad seadused, mis osaliselt pärinevad veel ajast, kui esmaeesmärki nähti kommunismi ehitamises, tuleb kiiresti muuta tänapäevasteks. Muidu majandus taas kasvama ei hakka.

Igas Eesti peres tuleb mõista, et isalt pojale pärandatavate töökohtade aeg on möödas. Pere edu tagab valmisolek ja võimekus ennast pidevalt täiendada, uusi oskusi omandada ja nende toel paremat töökohta või suuremat palka küsida.

Perede toetamine ja pensionitõus peavad jätkuma. Eesti on juba nii rikas küll, et hoolida nendest, kes abi vajavad. Eraldi tõstaksin esile vanemahüvitise, mille kehtestamise järel on Eestis sündide arv hüppeliselt kasvanud. Kui me selle ära rikume, milleks siis üldse kõik muu?!

Inflatsioon tuleb igal juhul alla suruda ja eurole üleminek senisest veelgi kindlamalt eesmärgiks seada. Siin on oma roll Eesti Pangal, kes laenumulli kasvamisel just ülearu aktiivne ei olnud.

Ei taha ette heita, aga koalitsioonipartnerid peavad jääma ausaks, rääkides tõtt nii läbirääkimistelaua taga kui avalikkuse ees, mitte muutma oma seisukohti kokkulepitu kohta mõne tunni jooksul vastupidisteks.

Eraldi tahaksin koputada ajakirjanduse südametunnistusele. Ajakirjanikud, kes nagu poliitikudki, kuuluvad avalikku arvamust kujundavasse eliiti, peaksid lõpetama viimsepäevameeleolude õhutamise, osalema aktiivsemalt ja selgemate seisukohtadega Eesti tuleviku üle peetavates edasiviivates aruteludes.

Kas Eestis on kriis, on viimane küsimus, mida siinkohal lahata võtaks. Pigem tahaks silma vaadata nendele, kes seda küsimust nurga tagant, mõnikord isegi väitena hõiguvad. Kriis oli Eestis Põhjasõja järel, kui maal oli nälg ja rahvas oli väljasuremise piiril.

Nõustun täielikult ametisoleva presidendiga, kes on viimastel kuudel korduvalt märkinud, et Eesti julgeolek on praegu tagatud paremini kui kunagi varem ja veel mitte kunagi ei ole Eestis elatud nii hästi kui praegu.

Muutuste aegadel jagatakse turuosasid ümber. Eesti ettevõtjatel on võimalus haarata Euroopa Liidu siseturul uusi turge. Kutsun kõiki ettevõtjaid üles kasutama uute eksporditurgude leidmiseks kõiki neid toetusmeetmeid, mida riigi ja Euroopa Liidu abiprogrammid pakuvad. Sellest sõltub meie tulevik.

Põhjamaade inimestesse on aastasadadega kogunenud tarkus, et iga sügistalve järel saabub vääramatult kevad.