---------------------------------------

-----------------------------------------

Enne veel, kui kohalekutsutud sõna said, jagas Valga põhikooli direktor Tarmo Post laiali kummist käepaelad kirjaga «Ma ei suitseta». Tegemist on põhikoolis ellu kutsutud ettevõtmisega, kus direktor sõlmib mittesuitsetavate õpilastega personaalsed lepingud, mille kinnituseks õpilased käepaelad saavad.

Post: Koolijuhtidel on kõigil pinge peal, sest meie õpilased suitsetavad. Mida siis teha, kui lapsed suitsetavad? Helistatakse veel kooli, et sinu lapsed suitsetavad Selveri juures. Minu vastus on sel juhul, et mul kaks tütart ja kumbki ei suitseta. Mina ei saa vastutada kõigi laste eest.

Me teame ju täpselt, kus lapsed käivad suitsu tegemas. Jookseme siis koolidirektoritena ümber maja, paneme õpetajad jooksma, keerame uksed kinni?

Mulle igatahes tundub, et suitsetavate õpilaste arv muudkui kasvab, kuigi suitsuvaba klassiga liitujaid on igal aastal üha rohkem. Meil liitusid sel aastal mõlemad neljandad, viiendad, kuuendad klassid. Kokku on kuus klassi sel aastal liitunud.

Noored suitsetavad palju

Saluveer: Meil on põhikooliga olnud kena koostöö, nad on olnud hästi aktiivsed ja Tarmo Post on ise lahendusi välja pakkunud. Ka see «Mina ei suitseta» on neil käimas teist aastat, see on paralleelselt suitsuprii klassiga neil käimas.

Tarmo Post küsis, et mida siis teha. Küsin samamoodi, kui ei aita kampaaniad, teavitamine, politsei trahvid. Mina näen täpselt samamoodi tänaval kümneaastaseid poisse ja tüdrukuid suitsetamas, mina ei tea, mis kooli omad nad on või kust nad pärit on. Aga noored suitsetavad palju.

Meil on kaks korda olnud ümarlaud sellel teemal Valga avatud noortekeskuses koos linnajuhtide ja politseiga. Iga kord oleme ikka täpselt sinna välja jõudnud, et mõtted on meil küll väga head ja teeme oma tööd ju enda arust kõik väga hästi, aga ei tea ikka, kuidas sellest lahti saada.

Meie mõte ongi hoida seda teemat kogu aeg vee peal. Ka siis, kui teeme oma noortesaateid Raadio Ruudus. Meie käed on aga seotud, meie ei saa ju ka trahvi teha.

On hea meel, kui sellest räägitakse ja hakkab meile tekkima seljatagune inimestest, kes ka muretsevad selle teema pärast. Muidu on selline tunne, et ainult klopime vahtu, räägime, et oi kui paha, jagame infovoldikuid, riputame plakateid ja korraldame suuri üleriigilisi suitsuprii klassi kampaaniaid, mida aga ei märgata.

Rõõmustav on, et järjest aktiivsemalt võetakse suitsuprii klassi võistlusest osa. Sel aastal alustas võistlust 12 kooli 47 klassi 846 õpilasega. See on iseenesest selline ilus näitaja, aga kui seda analüüsida, siis nende ühinejate seas on tihti nooremad klassid: neljas, viies, kuues. Väga vähe on gümnaasiumiklasse.

Eelmisest aastast alates said esimest korda ühineda neljandad klassid. Algas kõik ilusti, aga kõige rohkem katkestajaid oligi neljandate seas.

Mida meie oleme teinud? Just lõppes koostöös politseiga plakatikonkurss «Ole tubakavaba», millel osales 96 last maakonnast. Seal oli näha, et hästi vähe oli õpetajatepoolset nõustamist. Kuna osalesid viies-kuues klass, siis need olid väga lapsemeelsed ja lähenemine oli hästi vahva tegelikult.

Kodud ei aita

Soovares: Kurb on see, et võime siin kõike seda arutada, aga kahjuks kodud sellele kaasa ei aita. Meie koolis 4.–6. klassi ei ole, on 8.–9. klass. Tegemist on enamasti 17aastaste ja vanematega ja nende puhul midagi ette võtta ei saa.

Aga on olemas Tootsi-klass, kus on kuni 15aastased. Oleme nende osas teinud koostööd politsei ja laste vanematega, aga tulemus on ikkagi, nii kurb kui see ka ei ole, null. Ikka suitsetavad. Nüüd nad ei lähe enam peitu ka. Teevad suitsu kooli territooriumilt väljas, tänava peal.

Palju ma neid trahve neile siis kirjutan? See ei ole minu otsene ülesanne. Eelmise aasta kevadel enne koolivaheajale minekut sai neid trahvisedeleid tehtud hulga. Mina andsin nad edasi sotsiaaltöötajale ja neist ainult kaks-kolm jõudis edasi politsei kätte. Milleks mulle seda lisatööd vaja? Enda närvide rikkumiseks?

Kui vanem ka ei aita ja see ei mõjuta kedagi, siis olengi selle seisukoha võtnud, et miks ma pean ise hoolitsema teise vanema lapse eest. See ei ole minu kohus. Muidugi on halb vaadata, kui ta tänaval suitsetab.

Vanemad töötavad vastu

Post: Kas sa kooli direktorina trahvimisõigust tahaksid saada?

Soovares: See on juriidiline küsimus. Ausalt öeldes arvan, et vanemad on piisavalt rikkad ja kogenud, nii et meid nullitakse esimese kahe kohtuotsusega ära. Me ei jõua sellega mitte kuskile.

Mul on seletuskiri, kus õpilane kirjutab oma andmed ja mitu suitsu tegi. See läheb politseile ja tehakse vastav protokoll. Ma viisin tõesti suure pataka neid sotsiaaltöötajale, välja kutsuti paar poissi – need, kellel olid kriminaalasjad kaelas. Sellel ei ole mõtet.

Luts: Nii nagu ma just üldkoosolekul ka lastevanematele ütlesin, kool ja kodu peavad siin tegema koostööd, teisiti see lihtsalt ei ole võimalik. Ühiskondlik suhtumine peaks ka tunduvalt paranema.

Näiteks meil seal suure punase maja (koolimaja – S. A.) juures on üks kena kauplus. Seal oli pidevalt probleeme – mitte ainult suitsu, vaid ka alkoholi müümisega. Seal pead ka paluma, et nad oleksid normaalsed inimesed ja vähemalt küsiksid dokumente. Tegelikult ma ei tea, kas on see rahaahnus nii suur või miks inimesed nii teevad. Ja arvan, et neid poode on veel.

Me muidugi kutsume ka klassijuhatajatundi politsei esindajaid või käib doktor Aasa Põder rääkimas, aga see on ka selge, et kui kodu lubab, siis kool ei saa siin midagi teha.

Mille üle mul on väga hea meel, on see, et vähemalt minu andmetel ei ole Valga gümnaasiumis praegu ühtegi suitsetavat õpetajat, nii et vähemalt õpetajate poole pealt anname head eeskuju.

Mis puutub meie majja, siis kõik need plakatid on välja pandud ja töö käib. Aga elu surub ka peale. Kui me käisime Brüsselis, siis sealgi oli näha, et reeglid on paigas ja nende järgi elatakse. Meil tihti puudub nagu julgus nende kehtestamiseks.

Meil on kooliümbruses palju puust maju, kus tihtipeale elavad ka vanad inimesed. Õpilased tavatsesid siis seal hoovide peal ja trepikodades suitsu tegemas käia. Jõudsimegi nii kaugele, et koolimaja uks on päeval suletud. Võõrad sisse ei saa, välja laseb administraator. Midagi pole teha, elame sellises ühiskonnas praegu.

Soovares: Eelmisel aastal ka sulgesime vahepeal kooliuksed selle mõttega, et õpilased puuduksid vähem tundidest. Selle tulemusena poisid nõudsid vanematelt, et neile ostetaks Nicorette nätse ja plaastreid, sest neil oli tohutu suitsuvajadus. Nad oli närvilised ega suutnud keskenduda. Olid tõsiselt rivist väljas.

Üks proovis ära, aitas ja kogu klass oli paar kuud kooli ajal ilma suitsuta – näris nätsu.

Kas suitsetajate arv koolis näitab kasvutendentsi?

Luts: Ma ei oska neid arve küll välja tuua. Aga kui õpilastega vestleme, siis nad väidavad, et ei tea, et tuleks juurde. Ei osata ka öelda, kas rohkem on suitsetavaid poisse või tüdrukuid.

Aga eks tihti ka poosetatakse, mitte ei taheta tõmmata. Üks popp asi on vesipiip, seda tõmmatakse tihtipeale noortekogunemistel.

Post: Kusjuures vesipiibu tubakat on ostnud tihtipeale vanemad ise, sest seda peetakse süütuks. Ma olen teinud ka suured silmad, kui kuulen, et ema läheb poodi ostma lapsele vesipiibu tubakat.

Saluveer: Tean sellist näidet, et ema kingib tütrele viieteistkümnendaks sünnipäevaks vesipiibu. Kusjuures ema on haridustöötaja.

Viimased Euroopas läbi viidud noorte suitsetamise uuringud näitavad, et suitsetajate seas on järsk tõus. Suitsetavad järjest nooremad ja järjest enam ka tüdrukud. Nii et see on igal pool nii.

Post: Mulle tundub, et tendents on praegu selline, et vanemad inimesed on teadvustanud probleemi ja tahavad loobuda, aga noored ei ole sellest veel aru saanud.

Saluveer: Tegelikult on ka nii, et tubakatooted on kergesti kättesaadavad. Kui ta annab viis krooni sellele joodikule poe ukse taga, kes toob selle suitsupaki ära, siis see on väga lihtne variant.

Käst: Kui räägime sellest, et ühiskond saab palju ära teha, siis meie olemegi see ühiskond. Ja peaksimegi olema eeskuju ja rääkima sellest päevast päeva ja hommikust õhtuni, niipalju kui võimalust on.

Need plakatid ja projektid on üldpreventiivne tegevus. Lootust on, et need mõjuvad noortele ka. Leian, et täiskasvanutele tuleb praegu ehk isegi kõige rohkem seda infot suunata, et mitte suitsetada.

Alaealiste komisjoni ainult suitsetamise pärast enamasti ei satuta, küll aga on need, kes satuvad, suitsetajad. Aga arvan, et koolidest trahvimäärajad ega õigusemõistjad saada ei tohiks, seda tööd peaks tegema ikka politsei ja kohus.

Saluveer: Tarmo Post, kuidas sul see (näitab «Mina ei suitseta» käepaela) üritus õnnestub?

Post: Sel aastal me ei ole veel lepinguid sõlminud, aga eelmisel aastal 24 õpilast koolist ei liitunud. Mina tean täpselt, palju õpilasi mul suitsetab. Eelmisel aastal need 24 pluss veel mõned suitsetasid.

Meil on selline spetsiaalne lepinguvorm õpilastega, millele kirjutasime minu kabinetis alla, et sel aastal ei suitseta. Ja käskkiri liitunutega läks internetti üles – ega see ole häbiasi, kui ei suitsetata.

Asja mõte oligi, et kui klassis mõni suitsetab, siis nad ei saa suitsuvaba klassiga liituda. Mõned olid lepingut sõlmides veel iseendas kindlad. Kolm õpilast tulid ka minu kabinetti ja ütlesid, et nad tahavad lõpetada selle lepingu.

Mis klassis teil kõige nooremad suitsetajad on?

Post: Paraku teises klassis juba.

Saluveer: Minule rääkis ühe maakonna kooli direktor, et neil tuli esimesse klassi laps, kes oli juba aasta suitsetanud. Tema ei olnud lasteaialaps, oli vanaisaga kodus olnud ja nad teinud pliidisuu ees koos suitsu. Laps oli väga solvunud, kui õpetaja ei lubanud enam klassis suitsu teha.

Põder: Esimese klassi suitsetaja on siiski erakordne. Mis puutub suitsetamise alustamisse, siis ta on kindlalt läinud varasemaks. Ja väikesed poisid, kes ei saa suitsu kätte, tõmbavad konisid ja see on suur probleem. Arvestades B-hepatiidi, HIVi ja AIDSi suurt levikut, on see tõesti õudne.

Statistika näitab, et suitsetamine algab väga varakult. Siin on suur osa kodusel passiivsel suitsetamisel. Väga varakult saadakse nii palju seda nikotiini, et eelsoodumus on juba sõltlaseks saamiseks valmis.

70 protsenti suitsetajatest peab seda elustiiliks. Minu jaoks on küsimus, kui paljud tegelikult teavad, mida see teeb.

Näiteks sobib 27aastane kokk, kes oli 11. eluaastast suitsetanud ja kelle saatis tööandja, sest mees oli hakanud toitu üle soolama. Noorel mehel oli praktiline vajadus suitsetamine maha jätta, muidu ähvardas töökaotus.

Kuni ühiskondlik arvamus on, et ta on elustiil ja kuni on väga suur passiivsete suitsetajate osakaal, on väga raske selle vastu võidelda.

Tuleb ka teavitada, kui tugev see sõltuvus on. Ta on võrdne heroiini ja kokaiini sõltuvusega, kui ta on välja arenenud. See peab panema mõtlema.

Kui soovitakse loobuda, tuleks tulla nõustamisele, sest ise loobujad teevad tihti valesti ja saavad ebamugava tunde, näiteks südamekloppimise.

Kui me ei saa täiskasvanuid teisiti käituma, ei muutu midagi.

Üleliigne propaganda töötab enda vastu

Soovares: Kaugõppegümnaasiumis suitsupriid klassi ei ole. Meie Tootsi-klassist teeb suur osa suitsu. Oleme sellest rääkinud, nad naeravad näkku, et tahan ja teen. Oleme lihtsalt kokku leppinud, et kooli territooriumil nad ei tee.

Kui meil uksed lukku läksid, siis mõned õpilased hakkasid suitsetama klassis ahjusuu ees. Politsei viis nad ära. Tulid tagasi, suitsetasid pimedas koridoris, konid viskasid maha, isegi ei kustutanud neid.

Post: Kampaania hakkas enda vastu töötama.

Saluveer: See on nii ja naa. Olen tugev suitsuprii klassi võistluse toetaja. See on vabatahtlik: keegi ei kohusta lapsi, nad ise saavad kaasa lüüa.

Mingil ajal oli väga populaarne tuua kooli endisi narkomaane. Lapsed järeldasid sellest, et kui tema tuli välja, tulen mina ka. Sama asi suitsetamisega – öeldakse näiteks, et minu vanaema on 90aastane ja eluaeg suitsetanud, kuid midagi ei ole juhutnud.

Lapsed võtavad näiteid elust enesest – see on nende viis õppida. Ma ei poolda neid kampaaniaid, kus on suured plakatid ja hõigatakse 50 korda päevas maha, et ära suitseta. See ei toimi.

Kui on loovat mõtlemist, nagu näitab üles Tarmo Post oma koolis kampaaniaga «Ma ei suitseta», on võimalik ka tulemust saada.

Käst: Ma arvan ka, et kampaaniad mõjuvad siis, kui nad on koos lastega läbi viidud.

Post: Huvitav, kas suitsetaja on koolis popp või tõrjutud?

Saluveer: Tõrjutud. Kindlasti ei ole see popp.

Käst: Mina arvan ka, et pigem ei ole popp.

Saluveer: Tegelikult keskendume tihti õpilastega tegeldes negatiivsele poolele. Ehk nagu üks lapsevanem mulle ütles: me ei propageeri heaks lapseks kasvamist.

Luts: Skeem on Eestis praegu üles ehitatud sellele, et tegeleda nendega, kellel on probleeme, mitte nendega, kes andekad ja tahaksid pürgida kuskile.

Soovares: Meie olemegi sellepärast võtnud seisukoha, et ei tegele suitsetajatega. Politsei sõidab teatud kellaaegadel eravärvides autoga koolist mööda, suitsetajad jäävad vahele.

Post: Ja see, et sa oled loobunud sellega tegelemast, on tegelikult enesekaitsereaktsioon, muidu sa lihtsalt põled läbi. Meie Raimond Lutsuga ei saa loobuda, sest meil on kontingent teine ja suitsetajate protsent ka.

Kas kaugõppegümnaasiumis oleks võimalik «Ma ei suitseta» projekt?

Soovares: Vastu nad käepaela ikka võtaksid, aga et nad lepingu sõlmiksid, seda ma eriti ei usu. Arvan, et kokkuvõttes see ei toimiks. Osa neist on üle kümne aasta suitsetanud, nii et ei sega neid see leping ka.

Post: Meie lepingusõlmimine on suunatud ikka nendele, kes ei suitseta. Usun, et need, kes liitusid eelmisel aastal, ei ole püsisuitsetajad.

Põder: Kõik see, mis teeme ennetamiseks, on äärmiselt oluline. Aga peame ikka püüdma mõjutada motivatsiooni mitte hakata suitsetama. Juba see, et tohutu raha läheb suitsetamise peale, on perede probleem, see on ka laste endi probleem.

Osa neist tahab maha jätta. Kui nad juba nii kaugel on, et on nõus seda plaastrit proovima, on kohutavalt kahju, kui seda tehakse valesti ja saadakse negatiivne kogemus. Ravimid ja võimalused, mida loobumiseks kasutada, on täitsa olemas.

Post: Preventiivselt tegutsedes peaks jõud minema kolmandasse-neljandasse klassi. Siis saame öelda, et oleme kõik teinud.

Põder: Ja alustama peaksime ikkagi kodust, et lapsed ei tuleks meile juba kooli passiivsete suitsetajate ega sõltlastena.

Post: Ainuke võimalus vanemateni jõuda ongi meil algklassides, kui vanemad üldiselt käivad veel koosolekutel. Viiendast klassist räägid ainult tublide laste vanematega. Siis ei taha varsti nemad ka enam koosolekutele tulla, sest ei soovi kuulata kogu aeg, et see ja see õpilane suitsetab.

Käst: Jah, ja minul lapsevanemana tekib küsimus, et mida see laps seal koolis küll teeb. Ma ei julge enam koolidirektoriga kokkugi saada.

Soovares: Tahaks positiivset esile tuua. Kui klassiga käisime Tallinnas tervisekeskuses, Kumus ja loomaaias, siis selle aja jooksul, kui me olime ka tänaval, mitte ükski ei pannud suitsu ette. Lihtsalt leppisime kokku, et ei riku korda, oleme korralikud ja sellest piisas. Mitte kordagi nad ei pannud suitsu avalikult ette, neil oli tegevust.

Post: Siit moraal: nad tahavad tähelepanu. Suitsetavad lapsed vajavad abi. Nad saavad aru, et viisakas inimene ei suitseta.

Luts: Üks moodne asi, mis praegu hästi levinud, on lastevanemate nõustamine või koolitamine. Probleem ongi selles, et sinna ei tule need, kellel seda vaja on.

Kellele suunata info?

Saluveer: Emad, isad, vanaemad, vanaisad, tädid, onud – see on kogukond, kes on lapse ümber. Kui ikka tädina öelda, et sa, poiss, ei suitseta, siis jäädakse mõtlema küll. Kui aga mõtled, et olen selline hea tore tädi, ei muutu midagi.

Luts: Oleme käinud Euroopas päris paljudes koolides. Seal põhiaur läheb õpetamise peale, lapse mõtlemisvõime ja keele arendamisele. Meil loodetakse hästi palju koolile. Tegelikult peab lapsevanem ise oma lapsega tööd tegema.

Kas lastele on häbi motivaator suitsetamisest loobumiseks?

Post: Häbi üksi ei toimi. Need on tihti hästi keerulised sotsiaalsed probleemid, mis nendel lastel, kes suitsetavad, on.

Saluveer: Need tagamaad, miks nii kaugele on jõutud, on tihtipeale väga keerulised ja kui neis sorkida, võidakse lastele ka väga haiget teha.

Käst: Üks tähtis aspekt teema juures on ka seadus. Kuigi seal on kirjas, et täisealised ei tohi alaealistele tubakat osta, siis mina ei tea, et neist kellelegi midagi oleks tehtud. See oleks väga suur abi, kui seda punkti järgitaks.

Saluveer: Kui täiskasvanu ostab alaealisele poest suitsu alaealise raha eest, siis müüjal ei ole täna seaduslikku õigust keelduda müümast.

Post: See on seesama küsimus sotsiaalsest vastutusest, mis meil ei toimi.

Kas võib öelda, et suitsetamine on sotsiaalsete probleemide võimendumine koolis?

Käst: On, aga mitte ainult. Üks osa on siin ka vanemate suutmatusel oma lastega tegeleda.

Post: Kõik saab alguse pere ühistest väärtustest. Olen ka küsinud vanematelt, kas nad tahavad, et nende lapsed teeksid sporti, kas ise käivad terviserajal, ujumas. Juhtub, et ei käi, aga last tahavad sundida. See ei toimi, positiivseid eeskujusid on vaja.

------------------------------------

* Ühes klassis hakkas vähemalt kolm poissi suitsetama juba 5. klassis. Tüdrukute silmis see nende väärtust küll ei tõstnud, pigem kahandas. Ja kui jällegi tekkisid jutud, et mõni tüdruk suitsetab, oli ta kõigi seas põlualune.

* Suitsetamist põhjendatakse enamasti ju sellega, et aga teised teevad ju ka. Ning üllatavalt vara lähevad me lastel närvid krussi – mitmed põhjendasid just sellega oma suitsetamist. On ette tulnud ka juhtum, et ema teeb näiteks ühe toa aknal suitsu ja põhikoolis õppiv võsuke teisel. Õpetaja, kes sellest probleemi tegi, jäi ise lolliks, sest direktor tunnistas, et ei oska sellises olukorras midagi teha.

* Kõige rohkem häiris, kui suitsetava vanema 7. klassis õppiv laps tuli ühte söögikohta. Ema küsis, kus laps nii kaua oli. Too vastas, et tegi suitsu, sees ju enam ei tohi. Ema ei pilgutanud silmagi, küsis, kuidas muidu koolis läks ja seejärel läks jutt rahulikult edasi. Toosama poiss oli varem õpetajale tunnistanud, et keskeltläbi teeb 15 suitsu päevas, neid saab ta vanemate sõprade käest. Tõdes, et vahel tuleb ka ilma olla.

* Üks õpetaja nägi umbes kuu aega tagasi, kuidas 11. klassi noormees ostis Selverist suitsu. Noormehe seltskonnas oli vähemalt kolm nooremat, neist kaks olid 10. klassi õpilased. Dokumenti neilt ei küsitud.

* Vahetundide ajal on vahel lausa kahju kooli administraatorist, kes peab pidevalt vaeva nägema, et suitsunäljas noored majast välja ei pääseks. Nüüd võib juhtuda, et maja on päeval ka lukus.

----------------------------------