Täiskasvanute vanuseklassis võistlesid mehed ja naised alates kaheksateistkümnendast eluaastast. Mehi oli seitseteist. Nad olid Eestist, Lätist ja Leedust, teistes kategooriates ka Soomest.

Kaj Pronko võistles Tallinna stuudio Street Ballet nime all, kuna tal on selle kollektiiviga tihedad sidemed ja stuudio juht Juri Kuvaitsev on andnud talle vajalikku õpetust iseseisvaks tööks. Street Balletist võistles meesteklassis kokku neli noormeest, kusjuures Pronko oli neist kõige edukam.

Valga noormeest rõõmustas juba see, et tal õnnestus edestada Kuressaare klubi Semiir tantsijaid, kes olnud edukad maailmameistrivõistlustel.

Tartus toimunud Eesti lahtistel meistrivõistlustel tuli läbida poolfinaal ja finaal, kummaski tantsida žürii ees kolm korda, iga kord näidata oma oskusi minuti jooksul. Alguses olid kõik tantsijad põrandal, minuti pärast oli osa jaoks võistlus lõppenud. Tuli olla huvitav, et saada teine väljakutse, kui hinnati juba tehnikat.

«Juri Kuvaitsev on ise sageli žüriis olnud. Tema õpetas mind, kuidas oma oskusi hindajatele näidata nii, et silma paista,» rääkis Valga noormees.

Kuna kõik tahtsid žüriile muljet avaldada, läks nügimiseks. Kellegi nokkmüts riivas Kaj silmi, ühe sõbraga põrkas ta samuti kokku. Mõnel oli kava juba kodus välja mõeldud, Kaj improviseeris kohapeal. Temale meeldib see moodus kõige rohkem, kuna nii saab lähtuda täpselt konkreetsest muusikast.

«Ega ma uskunudki, et mul nii hästi läheb. Olin üllatunud, kui poolfinaali järel minu Tallinna sõbrad hõikasid mulle, et sain finaali, kusjuures nemad ise ei saanudki. Poolfinaali järel tuli kohe finaalis edasi tantsida,» rääkis Kaj Pronko.

Street Balleti tüdrukutelgi läks hästi – Diana Uibo sai täiskasvanute naiste klassis esikoha, Anastassia Skiperskaja oli juunioride naiste hulgas kolmas.

Tants rühmas ja töö iseendaga

Et olla hiphopis edukas, tuleb iga päev tantsida ja palju iseseisvat tööd teha, võib Valga noormehe tegevuse põhjal järeldada.

Kaj Pronko on stuudio Joy aktiivne liige, tantsib kolmandat aastat Jelena Butkevitši moderntantsu trupi Richard põhikoosseisus. Enne seda oli ta seal asendusliige. Kolmandat aastat on ta ka Jekaterina Gavriltšenko hiphopirühmas, sel aastal osaleb veel Jelena Petrušina tangogrupiski.

Nii on tema treeningtundide graafik väga tihe: esmaspäeviti ja kolmapäeviti tango, teisipäeviti ja neljapäeviti Richard, laupäeviti ja pühapäeviti hiphop. Reedeti on kas lisaproovid või esinemised.

«Tants on minu jaoks sama tähtis nagu igale inimesele hingamine. Tantsin iga päev. Enne ja pärast rühmatrenni harjutan üksi. Augustis, kui Joyl oli vaheaeg, käisin iseseisvalt stuudios treenimas. Kui ei tantsi, mõtlen tantsust või vaatan videoid,» rääkis noormees enda kohta. «Palju tööd teen iseseisvalt. Muidu ei saaks hakkama. Esinemisjulguse ja ilmekuse olen saanud tantsutruppides.»

2006. aastal osales Kaj Pronko Läti lahtistel meistrivõistlustel ja sai algajate grupis 5. koha. 2007. aastal tuli Saksamaa lahtistel meistrivõistlustel juba meistriklassi noorte vanuserühma võitjaks.

2008. aasta septembris osales valgamaalane Tallinnas korraldatud JJ-Street Balti battle´is viiest võimalikust kolmes stiilis, milleks tema valikul olid locking, newstyle ja house. Kuigi ta nendel võistlustel ei võitnud, peab ta neil osalemist väga oluliseks, kuna rahvusvahelises žüriis oli kaks selle ala legendiks peetavat tantsijat.

Žürii liige Rob One ütles Kajle pärast lockingit, et tal läheb väga hästi. «House`i järel žürii plaksutas mulle, mida võistlustel naljalt ei juhtu,» oli noormehel põhjust oma esinemisega rahul olla ja edasi rühkida.

Nii oligi ta 16. novembril valmis edukalt Eesti meistrivõistlustel esinema. Temast parem oli tema vanuseklassis vaid Eduard Tido Tallinna tantsustuudiost Let´s Dance.

-------------------------------------------------

Kommentaar

Marina Jerjomina,
stuudio Joy juht
«Olen Kaj võidu pärast väga rõõmus, kuna tean, et tema edu taga on suur töö ja tahtejõud, millega ta on suutnud end muuta, olles nii oma tulemusega võitnud tunnustuse selles valdkonnas.
Kui ta meile tuli, siis esimene poolaasta naerdi tema saamatuse üle. Ta ei reageerinud sellele ja asus enda kallal tööle. Ütlesin tüdrukutele, et kahe aasta pärast te kaklete õiguse eest temaga paaris tantsida. Tüdrukud naersid. Juba pärast kevadkontserti aga ütlesid mulle, et see on teine Kaj, ja tahtsidki just teda oma tantsupartneriks.
Enne trenni tuleb ta tund aega varem kohale ja töötab üksi niisuguse pingega, et särgist võib vett väänata. Richardi asendustantsijast on saanud kolme aastaga parim.»