Schengeni viisaruumiga liitumine, mis möödunud aasta detsembris teoks sai, oli meie Euroopa-töökavades esmatähtsal kohal mitu pikka aastat. Hetkel aktuaalsemast aktuaalsem reformi- ehk Lissaboni lepe nõuab samas veelgi rohkem tähelepanu, kuna kaalukausil on Euroopa tulevik ja hakkamasaamine maailmas, mis aastatega muutub kiiremini kui meie ise.

Mõned liikmesriigid hurjutavad referendumiga ajal, mil oht selle läbikukkumiseks on üsna tõenäoline, võtkem kasvõi Suurbritannia. Eestis aga ei leidnud reformilepe vastupidiselt suurt kõlapinda, kui vabariigi valitsus selle justkui möödaminnes aruteluta alla kirjutas.

Loodetavasti käsitletakse seda põhjalikumalt ratifitseerimise käigus Riigikogus, sest reformilepe toob kaasa mitmed põhimõttelised muudatused, mida peaksime endale teadvustama.

Esiteks lihtsustub ja kiireneb otsustusprotsess, sest tänased veskikivid jahvatavad liiga aeglaselt ja peamiseks süüaluseks on siin liikmesriikide ühehäälsuse nõue oluliste otsuste vastuvõtmisel. Uue leppe poolt välja pakutud enamushääletus paljude valdkondade puhul likvideerib arengupiduri ning lubab euroliidul toimekamalt tegutseda.

Näiteks saab kiiremini sekkuda sündmustesse rahvusvahelisel areenil, kus maailma kurnavad sellised probleemid nagu Afganistan, Iraan, Iraak, Pakistan, Aafrika murekolded, aga ka lähemad probleemid nagu Kosovo, energeetika või suhted Venemaaga.

Järjest olulisemaks muutub uue leppega põhimõte, mille kohaselt peab EL rääkima ühel häälel. See puudutab kehvasti funktsioneerivat ühist välis-, aga ka kaitse- ja julgeolekupoliitikat ning energiastrateegiaid. Muuseas – esimene suur ühtsuse proovikivi visatakse mõne nädala pärast, mil Kosovo on lubanud kuulutada välja iseseisvuse.

Endiselt jääb kehtima subsidiaarsuse printsiip, mis tähendab seda, et võimalikult paljusid liikmesriike, sh ka Eestit puudutavad otsused tehakse kohapeal ning Brüsselist tulevad vaid üldjuhised. Loodan, et eurosaadikutena suudame kukutada väärarvamused, justkui treitaks Brüsselis vaid rumalaid euronorme ning kõik otsustatakse meie eest.

Selliseid valeargumente on kahjuks korduvalt kasutatud eri liikmesriikides, et läbi suruda oma erakondlikku tahet või õigustada omaenese lollust või suutmatust kaasa rääkida. Näiteks sobib uue töölepinguseaduse projekt, mis Reformierakonna väitel olevat väga euroopalik.

Uus Lissaboni leping hoopiski edendab demokraatiat: suureneb institutsioonide avatus, Euroopa Parlamendi avalike istungite kõrval saavad avalikuks ka Euroopa Liidu nõukogu istungjärgud, kus ka näiteks Eesti valitsuse liikmed seadusandlikke küsimusi arutavad.

See on Eesti kodanikule sama oluline kui jälgida, mida tehakse Toompeal. Pole vaja kahelda, kui öeldakse, et institutsionaalse reformiga kasvab nii rahvusparlamentide kui Euroopa Parlamendi roll.

Rahvusparlamentidele avaneb võimalus Brüsseli ettepanekuid tagasi lükata, kodanikualgatuse korras võib aga miljon eurooplast esitada Euroopa Komisjonile ettepanekuid.

Lissaboni leppe kõrval on teiseks kodanikule oluliseks dokumendiks Euroopa põhiõiguste harta, mis allkirjastati pidulikult Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ja talle anti samaväärne positsioon ELi asutamislepetega.

Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid ja moodsamad seisukohad, näiteks geneetika alal, mis varasemates dokumentides pole kajastatud. Eestlase jaoks on oluline teadmine, et tegu pole järjekordse jõuetu deklaratsiooni, vaid seadusjõudu omava dokumendiga.

Euroopast sõltub meie igapäevaelus palju, kuid olgem ausad: poenurgal tuttavaga kokku saades ei räägi ilmselt keegi ühtsest julgeolekupoliitikast ja Kosovo iseseisvusest või sellest, millistes tegevusvaldkondades eksisteerib kaasotsustusmenetlus. Pigem vahetatakse arvamusi argiteemadel, nagu näiteks poehinnad või tarbimine.

Just selles seisneb poliitikute ülesanne selgitada, miks tuleb siingi näha seotust Euroopa Liiduga. Näiteks tarbijakaitse küsimustes on Euroopa Liidul suur roll, sest kaupade ja teenuste liikumisel puuduvad liidusisesed piirid ja kontrollid. Siin näen suurt võimalust Eesti kodanike õiguste kaitsmisel ning tarbijate toetamisel.

Uute Euroopa Parlamendi valimisteni on jäänud enam kui aasta, kuid juba ongi õhus tunda nende lähenemist. Järjest enam mõtlevad saadikud sellele, kuidas muuta oma tegevust efektiivsemaks, erakonnad aga murravad pead kampaaniakorralduslike küsimustega. Euroopa Parlamendi fraktsioonid mõtlevad eelkõige sellele, kuidas teineteisest paremini eristuda.

Et uue leppega suurenev parlamendi pädevus toob Euroopa poliitikasse uue tähenduse, jääb loota, et institutsiooni valimised Eestis toovad endaga möödunud korraga võrreldes suurema valimisaktiivsuse.

Mida saaks teha paremini aastal 2008? Peame kaaluma muutusi Euroopa Liidus, kuna need mõjutavad otseselt kodanikke. Siin avaneb just eurosaadikutele hea võimalus tegeleda sellega, mida nad oskavad ja milleks neid väga vaja on: selgitada oma kodanikele Euroopa Liitu. Eestlased on tuntud küll oma positiivse hoiaku tõttu, aga paraku on tegu pigem emotsiooni kui teadmisega.

Samas oleks naeruväärne mitte arvestada Euroopa konteksti ja kogemust, rääkides probleemidest sellistes valdkondades nagu tööturupoliika, integratsioon, immigratsioon, haridus, tarbijakaitse, konkurentsipoliitika või põllumajandus. Need on teemad, mis on tähtsal kohal ka meie erakondade retoorikas.

Piirid Euroopa Liidus on avatud. Aeg oleks lahti saada piiridest oma peas.