Kui kamp noorukeid teibib ühe noormehe nii kinni, et too ei saa peaaegu hingata ja jätab ta seejärel saatuse hooleks, tekib küsimus, mis sellist käitumist põhjustab.

Loodetavasti jäi nendel noorukitel see juhtum nooruspõlve «naljaks» ja ehk said nemadki oma õppetunni. Sellistele sündmustele ei tohiks aga üldsus reageerimata jätta. Tuleks vaadata, mis on selle taga ja mis sellist käitumist põhjustab ning kuidas tulevikus selliseid juhtumeid ära hoida.

Muidu juhtub nii, et varsti ei julgegi vanemad enam oma võsukesi kooli saata, leides, et see võib olla liialt ohtlik. Oleks aga ju kummaline, kui kooliskäimist hakataks pelgama, nagu vanasti kardeti Vene sõjaväge. Teada on näiteks, et ühes Valgamaa koolis on samuti tüdrukud nii vihaselt kakelnud, et juuksed lendasid.

Õpilaste hulgas on kahjuks palju stressi ja masendust. See näitab ka, et midagi on paigast ära. Mis toimub ühe õpilase hinges, seda ei tea tihtipeale ei lapse vanemadki, veel vähem õpetajad. Rääkima ja midagi ette võtma hakatakse alles siis, kui midagi juhtunud on.

Nagu tänasest Valgamaalasest lugeda võib, on Valgamaalgi alaealised õigusrikkujad üha nooremad ja retsidiivsusele kalduvad ning see pole mitte maakonna, vaid kogu Eesti probleem. Juba seegi fakt näitab, et midagi on lahti ja iseenesest see ei lahene. Nii et nende noortega tuleb tegeleda, püüda neid mõista.

Thitipeale on ebapiisava vanematepoolse tähelepanu kõrval üks kurja juur ilmselt see, et noortel pole midagi teha. Nii ongi noorte tegevuse edendamine kiiduväärt ettevõtmine. Vähemalt üht-teist tehakse õnneks pidevalt: nagu võime tänasest lehestki lugeda, on Tõrva kavas rekonstrueerida avatud noortekeskus.

Pakkudes tegevust erinevatele huvigruppidele, pidades lugu igast noorest ja kaitstes nende õigusi, annab kindlasti mingil määral probleeme ja kuritegusid vältida. Eriti tublid on need, kes maapiirkondades suudavad pakkuda noortele võimalusi ja tegevust. Tihti on noore inimese endassetõmbumise ja stressi taga tähelepanupuudus, sageli ka vale seltskond ning vähene tunnustus.