Isa Ivo Õunpuu Valga Pühavaimu Katoliku Koguduse preester Foto: Arhiiv

Kooskõlas ajaloolise tõega oleks õigem olnud tähistada seda tähtpäeva kiriku esialgse tiitlipühaku Ristija Johannese pühal ehk jaanipäeval. Otsustasime siiski tähistada juubelit käesoleva liturgilise aasta lõpul, et anda sellele suuremat kaalu ja võimaldada külaliste rohkemaarvulist osavõttu.

Kohale on kutsutud mitmed Valga koguduses töötanud ning Valgas sündinud või siin elanud kirikutegelased. Näiteks Minsk-Mogiljovi (Valgevene) erupiiskop kardinal Kazimierz Świąteki, kes sündis Valgas ning Karaganda (Kasahstan) abipiiskop Athanasius Schneider, kes Valgas elas ja koolis käis.

Peale nimetatute tulevad juubelile Eesti katoliku kiriku ülemkarjane piiskop Philippe Jordan, Riia peapiiskop kardinal Janis Pujats ja apostellik nuntsius Baltimaades piiskop Peter Zurbriggen. Olukord, kus Valga võõrustab korraga kaht kardinali, on Valga ajaloos kahtlemata enneolematu.

Kuid Valga koguduse preestrina ei saa mööda minna kiriku praegusest olukorrast, mis on märk religiooni ja vaimsete väärtuste katastroofilisest seisust terves nüüdisaja Eestis.

Realistlikust ohutundest ajendatuna hoiatab Rein Taagepera, et meil on jäänud veel maksimaalselt kümmekond aastat, et vältida rahvusena väljasuremist. Vahest on meil aga veelgi vähem aega, et vältida moraalset ja vaimset surma, pöörata langus religioosseks ja moraalseks uuenemiseks ja rahvuslikuks taassünniks.

Ajalugu õpetab meile, et pole olemas rahvast ilma religioonita ja et iga rahvuse ja kultuuri õitseaeg on saanud alguse religioossest innustusest. Iga rahvuse enese süül toimuv mandumine ja häving on seevastu alanud oma religioosse identiteedi hülgamisest.

Esimestena tühjenevad kirikud ja templid, siis hällid, seejärel talud ja külad. Jäävad sööti põllud, lõpuks tühjaks terve maa, mille võtavad üle rahvad, kelle usk, lootus ja armastus on religiooni abil seotud elu toetavate ja kaitsvate väärtustega – Eesti ja terve manduva Euroopa puhul ilmselt muhameedlased.

Eesti rahva usk, lootus ja armastus aga kuulub surnud asjadele nagu Hummerid, villad, audio-videotehnika, arvutid ja rahapakid, mis samas kahjustavad elu püsimist ja arengut tagavaid väärtusi. Need on lapsed, püsiv perekond ja ühise hüve teenimist toetavate vooruste valitsemine inimhinges.

Olles sotsioloogiliste uurimuste kohaselt konkurentsitult mittereligioosseim rahvas Euroopas ja tõenäoliselt ka maailmas, on Eesti kujunenud ajaloos enneolematuks eksperimendiks – rahvaks ilma religioonita.

Seegi religioossus, mis küsitlustes kajastub, on enamasti individualistlik, enesekeskne ja sentimentaalne privaatuskumus või sektantlus. Sellisena pole tal mingit kasvatuslikku mõju inimese käitumisele, rääkimata ühiskonnaelu ja kultuuri kujundavast rollist.

Seetõttu ongi eesti rahvas hääbumas, muutumas eesti keelt rääkivaks ja Eesti territooriumit asustavaks vaimse identiteedita materialistide ja egoistide massiks.

Eesti Vabariigi küüniline reaalsus on lagastanud tõelise religiooni aseainetena rahva usku, lootust ja armastust sidunud isamaalised aated. Loosungid Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmisest ja 40 000 kroonisest palgast on seebimullina lõhkenud. Nüüd ei ärata rahva surnud usku, lootust ega armastust ellu enam miski muu peale jumaliku ime.

Jääb üle kas välja rännata, üha süvenevas depressioonis väljasuremist oodata või suunata oma lootus, usk ja armastus tõelist väge kandvatele püsiväärtustele, hakates nende kohaselt elama ja varemeid üles ehitama.

Viimaseks on vaja nii väärtuste, hoiakute, mõtlemise ja prioriteetide põhjalikku muutmist kui ka panustamist reaalsele tegurile väljaspool inimest. Viimastest ongi olulisim Jumal, kes tegutseb ajaloos, andes armu inimeste pöördumiseks, füüsiliste ja vaimsete varemete ülesehitamiseks, surevate rahvaste elustamiseks; kes juhatab ja kaitseb neid.

Seda on ta teinud minevikus korduvalt ka Eesti rahvaga. Kuid meie ei taha sellisest ajaloost ega selle juhist enam midagi kuulda, mistõttu ei pruugi see meiega enam korduda.

Eestit suudab rahvuslikule, demograafilisele, moraalsele ja kultuurilisele taassünnile aidata ainult religioosne taassünd kirikliku, sakramentaalse ja hierarhilise religioossuse läbi.

Kristuse elu ja tegevuse edasikandjana sakramentide läbi on katoliku kirik üles ehitanud Euroopa kristliku tsivilisatsiooni, mille pärandist elab kogu Euroopa.

Kuni kirikus kuulutatakse võltsimatult ja kärbeteta Kristuse õpetust ning pühitsetakse sakramente, on seal jätkuvalt peidus jumalik vägi inimeste, perekondade, koguduste, külade ja linnade ning tervete rahvaste uuendamiseks ja taassünniks.

Siiani on see vägi Valgas viibinud varjusurmas ja tundub et mitte ainult selle haldajate tegematajätmiste ega saamatuse tõttu. Paljud pole seda õieti tundnud, pole osanud hinnata ega kasutada. Eriti aga noorem põlvkond, kes üksmeelselt eelistab teenida nüüdisaja eestlase tüüpilisi ebajumalaid.

Enamus kiriku külalisi, otsijaid ja abipalujaid pole otsinud mitte tõde, vaid kinnitust omaenda veendumustele. Mitte tõelist tervenemist tõelisest haigusest, milleks patt, egoism ja uskmatus, vaid kiireid imevahendeid haiguse sümptomite ja halva enesetunde vastu. Nad pole otsinud Jumalat, vaid psühholoogilist komforti.

Kriis ja depressioon ühiskonnas saavad tulevikus ainult süveneda. Üha rohkem hakkab ette tulema inimeste moraalseid ja vaimseid pankrotte. Kas siis hakatakse otsima Kristuselt, kirikult ja temas peituvatelt vahenditelt tõelist abi, või otsitakse ikka päästmist isikliku retsepti järgi, mistõttu seda iialgi ei leita?

Aeg, mis antud pöördumiseks ja Jumala abi äratundmiseks, ei kesta lõputult. Kui tulevikus keegi viimses hädas pihtida soovib ja asjatult Valga katoliku kiriku uste taga koputab, võib ta olla ise süüdi, kui ei leia kedagi, kes talle avaks – sest Jumal võib annid, mida ei osata õigel ajal hinnata ja kasutada, vaid ära põlatakse, ära võtta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0