Kohalesaabunuid tervitasid nii Rein Luhaväli kui Raivo Lumiste. Viimatinimetatu tõi oma tervituskõnes esile nii Valgamaa maleva kaitseliitlaste oskuse suhtuda oma igapäevaülesannetesse loominguliselt kui nende motiveerituse. Maleva tähtsust toonitas ka Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Madis Gross.

Juubeliaastapäeva tähtsust rõhutas selle puhul korraldatud teaduslik konverents, millel esines ka Tartu Ülikooli õppejõud, ajaloodoktor Ago Pajur, kes rääkis Kaitseliidu loomisest.

Kaitseliidu loomise lugu

Pajur meenutas, et tulevase Kaitseliidu eelkäijad tekkisid 1917. aasta sügisel kodanikualgatuse korras loodud vabatahtlike korrakaitseorganisatsioonidena.

Ajaloodoktori sõnul halvenes Veebruarirevolutsiooni järgselt kriminogeenne olukord. «Seda põhjustas nii massiline kriminaalkurjategijate vabastamine esimeses revolutsioonituhinas kui ka järjest suurenev demoraliseerunud sõjaväelaste hulk. Kõigest sellest tingituna ei suutnud miilits üksi piisavalt efektiivselt elanikkonda vägivallategude eest kaitsta.»

Tallinna Omakaitse loomine sai Pajuri sõnul alguse augustis 1917. Grupp linnakodanikke kutsus ellu initsiatiivgrupi, mille nimeks sai Tallinna Elanikkude Omakaitse Asutav Komitee.

Vormiliseks liidriks tõusis komitees Pajuri väitel advokaat Leonhard Saar-Keerd, võtmerolli etendas aga Johan Pitka. Pärast enamlikku oktoobripööret aga saadeti Tallinna Omakaitse 11. novembril 1917. aastal laiali.

«Avalikult asusid illegaalsed kaitsestruktuurid uuesti tegutsema veebruaris 1918. Vabatahtlikel oli oluline roll rahvuslike jõudude võimuletulekul Pärnus, Viljandis ja Tallinnas,» kinnitas Pajur.

Sakslaste Eestisse tungimise järel võttis organisatsioon endale uue nime: «Bürgerwehr – Omakaitse». Sama organisatsiooni baasil, aga baltisakslastest liikmeteta loodigi Eesti Kaitse Liit.

Ülesanded tulenesid aja nõuetest

Pajuri sõnul täideti tollal mitmesuguseid ülesandeid, mis tulenesid ennekõike aja nõuetest. Nii näiteks pidi Kaitseliit tegelema kõikvõimalike varade ülevõtmisega lahkuvatelt okupatsioonivägedelt ja -võimudelt.

Suured teened olid Kaitseliidul Pajuri väitel Eesti piirivalve loomisel. Kaitseliidust kasvasid välja Eesti merejõud, Tallinna merekindlused, Eesti ratsavägi, esimesed soomusrongid ning mitmed vabatahtlikest koosnenud rindeväeosad.

Pajur nentis, et olukord muutus seoses enamlaste mässukatsega Tallinnas 17. detsembril 1918, mil Kaitseliidu ülem kindral Põdder sai ülemjuhataja õigused tagalapiirkonnas. Veel samal päeval andis Põdder korralduse, mille kohaselt pidid kohustuslikus korras Kaitseliitu astuma kõik rahvaväes mitteteenivad kodanikud vanuses 16–60 aastat.

Selle korralduse tulemusena kasvas Kaitseliidu nimekirjadesse kantud meeste arv 1919. aasta suvel 100 000ni.

Major Meelis Kivi rääkis Kaitseliidu Valgamaa maleva loomisest ja arengust sõjaeelsel perioodil. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse õppeosakonna ülem kolonelleitnant Vahur Väljamäe ettekanne rääkis kaitseväest ja haridusest.

Esitleti värsket raamatut

Pidulikul koosviibimisel esitleti ka äsja valminud raamatut «Taasloodud Kaitseliidu Valgamaa Malev». Kogumikust andsid ülevaate Sakala maleva propagandapealik Priit Silla, Valgamaa maleva juhatuse liige Aivar Otsalt ning staažikas kaitseliitlane Leopold Vahtra.

Sõnavõttudest koorus välja tõsiasi, et Valgamaa maleva taasloomise ning arenemise loo kaante vahele panemine oli aja- ning asjakohane ettevõtmine.

Tõsise mõttetöö järel pakkusid kohalolijatele hingekosutust Indrek Kalda laulud.

Et Kaitseliidu Valgamaa maleva kaitseliitlased on väga aktiivsed ja teotahtelised, oli ka seekordne autasustatute rivi pikk. Eredaim oli hetk, mil Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste Valgamaa maleva pealikule Rein Luhaväljale paraadmõõga kinkis.