«Tänu sellele projektile olen viimasel ajal väga palju militaaarseid objekte vaatamas käinud. Teejuht peaks ilmavalgust nägema 2009. aasta jaanuaris,» rääkis Kivi.

Major Kivi on osalenud andmete kogumisel nii Valga-, Võru- kui Tartumaa kohta. Projektis ajalist piirangut ei ole seatud – kõik, mis on militaariaga seotud, märgitakse üles.

«Oleme käinud läbi nõukaaegsed raketi- ja muud baasid, otsinud metsade alt kaevikuliine, nii puna- kui ka Saksa sõjavägede omi,» tutvustas Kivi projekti. «Kõik objektid on saanud ka GPSiga kaardistatud – tulevikus on nii, et kust iganes turist peaks tulema, on tal võimalik otsida need üles.»

«Valgamaa nõukogudeaegsed militaarobjektid on reeglina väga nukras olukorras,» võttis Kivi olukorra kokku. «Näiteks Vilaski raketibaas. Mul on kahju, et Eestis ainulaadne väeosa niimoodi ära hävitati – just need neli kuplit, mis katsid raketišahte ja on nüüd ära lõhutud. See oli tõesti ainulaadne.»

Majoril on olnud võimalus tutvustada siinseid militaarobjekte delegatsioonidele ja kõrgetele sõjaväelastele üle maailma. «Kahtlemata käisin nendega iga kord ka Vilaskis. Kui alati oli kavas ette nähtud tutvumiseks pool tundi, ei saanud nad sealt ka mitme tunniga ära. Kahju, et seda kompleksi, mis on ainulaadne Eestis, ei olnud võetud riigi poolt kaitse alla,» on Kivi pettunud.

Tema sõnul on Vilaski baasis ka muud hooned, mis raketikompleksist eemal asunud, üldiselt ära lõhutud. «Üks vanem inimene rääkis ükskord, et kui seda baasi hakati rajama, siis kohe alguses anti sellest teada ka Ameerika Hääles. Nii et info liikus, kuigi oli tegemist väga salastatud objektiga,» rääkis Kivi.

Suurem sõjaväebaas Valgamaal oli ka Soontaga/Rooni Jõgeveste lähedal. Meelis Kivi sõnul on ka see objekt, mille ümbritseva metsa ja maa omanik on RMK, praegu väga nutuses olukorras. «Üldiselt on see baas täiesti maha jäetud ja rüüstatud. Kaablid ja raud, mida on andnud ära korjata, on välja kaevatud ja ära viidud.»

Sama peab tõdema ka Uniküla/Kingu baasi kohta Õru lähedal. Suured angaarid, mida seal oli üle 50, veeti veel majandite lõpuperioodil ära. «Nendes hoiti suuri raketiautosid,» teab Kivi. «Üks nõukogude sõjaväelane rääkis et ümber angaaride, kus rakette hoiti, olid kaitseks kõrgepingega liinid. Maa-ala kasutab praegu osaliselt Kaitseliidu Valga malev.»

«Kõige paremini on sõjaväeosadest säilinud vast «seitsmes kilomeeter»,» rääkis Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni eestvedaja. «Aga ega seal ka midagi head enam ei ole ja paljud hooned on väga halvas seisus.» Objekt on praegu Piirivalve käes ja valmistatakse ette selle üleandmist kaitseministeeriumile.

«Seitsmendal kilomeetril», mis asus Valgast Tõrva poole sõites, asus suisa kaks väeosa. «Niiöelda tagumine ehk õhukaitseväeosa oli sisuliselt diagnostikaväeosa,» tutvustas Kivi baasi.

Tema sõnul on seal säilinud maa-alune angaar, kust lõhkekehad vastavale platvormile toodi. «Seal läbisid nad diagnostika ja viidi seejärel sõjaväeosadesse tagasi. Ma ei ole üheski sõjaväeosas Eestis nii palju piksevardaid näinud kui seal territooriumil. Hästi pikad puulatid on püsti aetud, pikk varras otsas. Ilmselt just tuumalõhkepeade pärast on tasunud olla ettevaatlik.»

«Suurt radiaktiivset fooni ei ole me seal kunagi täheldanud,» vastas Kivi küsimusele, kas ala on tervisele ohtlik. «Mõnes kohas on üle loodusliku fooni aga, aga ei midagi keelatut.»

Tagumine väeosa oli majori väitel ka üks esimesi, mis Eestist lahkus. «Selles ei teeninud ühtegi ajateenijat. Kompleksi ümber oleva muldvalli otsas on iga väikse maa tagant kuulipilduja pesa ja isegi seal ei olnud valves ajateenijaid. Praegu on kompleksi muldvallide vahel piirivalve püstolitiir.»

Üks Valgamaal asunud sõjaväeline objekt, mis suurt kasutust ei leidnud, oli varulennuväli Paju väljadel. Lennuvälja komandatuur allus Lätis Jekabpilsis asunud ja pommitushävijate polku teenindanud üksikule lennuvälja tehnilise tagamise pataljonile. Samasugune lennuväli oli ka Võhmas.

Baasid olid kõvasti kaitstud

«Olen nendes sõjaväebaasides käies avastanud, kui hirmsasti Vene sõjavägi ikkagi kartis oma baaside siinolles,» tuli Meelis Kivi välja esmapilgul julge avaldusega.

«Ükskõik, millisesse sõjaväebaasi minna – kas Vilaskisse, Unikülla, Metsnikule, igal pool on iga väiksemagi teeharu ette või taha, mis sõjaväeosa territooriumile siseneb, sealt kus see traataed hakkas, korralikud positsioonid kaitseks kaevatud,» põhjendas ta öeldut.

«Räägiti küll, et on üks suur Nõukogude Liit ja sõbralikud rahvad, aga kardeti hirmsasti. Aasta aega tagasi avastasin selle seaduspärasuse. Vilaski baasis sõitsin kõik need harud ekstra läbi ja igal pool olid positsioonid olemas,» kinnitas piirivalve vanemohvitser.

Militaarse taustaga hooneid on Valgamaal muidugi veel. Näiteks sõjaväekaubastu, kaasarvatud kaubastu söökla, asus Valga maavalitsuse praeguses hoones. «Väga hea toit oli seal,» teadis Kivi.

Valgas Puiestee tänaval, praeguse politseihoone vastas, asus Valga sõjaväekomisariaat. Kivi sõnul on vanemad inimesed rääkinud, et seda hoonet kasutas pärast sõda aktiivselt ka KGB, viies seal läbi ülekuulamisi.

Valgas asunud õhutõrjediviisi kindrali suvila asus Koikkülast läbi sõita Räime järve taga. Nõukogude ajal oli see kaardile märgitud kui pioneerilaager. Tegelikult puhkasid seal aga kindralid-ohvitserid.

Seal olid sõjaolukorra tarvis varujuhtimispunktid ja Riia sõjaväeringkonna sidekaablidki läksid sealt läbi. Kui ohvitserid oleks seal puhanud ja sõda oleks puhkenud, oleks seal olemas olnud täielik kontakti- ja juhtimisvõimalus.

«Läheduses Läti poole peal, Veskijärve juures, asusid meditsiinilaod. Valgast Tõrva poole, neljandal kilomeetril Läti territooriumil oli aga veel üks väike raadilokatsiooni väeosa, baas oli ka Sangastes. See oli üks põhiline Valgamaa meeste kordusõppuse kohti,» loetles Kivi objekte siinsest militaarajaloost.

«Sõjaväe arvestuse alla kuulusid ka autobaasis olevad jõusöödaautod, puukastiga ZIL-id. Kui oleks sõjaolukord välja kuulutatud, oleks nad kohe sellesama autojuhiga mobiliseeritud,» lõpetas Meelis kivi oma ülevaate.