Enamik meist oskab autosid valmistamisaasta järgi viieaastase täpsusega ära tunda, sama on kodumasinatega. Oma olemuselt kuuluvad need asjad tarbekunsti hulka ning on sedakaudu seotud sise- ja välisarhitektuuriga. Me teame, et Tallinna vanalinnas on palju gooti stiilis hooneid, et Tartu südalinn on klassitsistlik.

Kas aga teame, millisel kunstide kunsti – arhitektuuri – ajastul elame? Kuidas nimetatakse hetkel valitsevat arhitektuuristiili või seda, mis on moes?

Oleme ju kõik kunstnikud hetkest, kui oma kodu kujundama hakkame. Isegi kui me ei mõtesta kodu kujundamise hetkel lahti oma tegevuse olemust, on lõpptulemus ikkagi ainukordne ruumikujunduslik kunstiteos. On see siis klassitsistlik, historitsistlik, rustikaalne, etnograafiline, funktsionalistlik või segu kõikidest võimalikest võimalustest.

Paha lugu on siis, kui kodu valmis, aga selles on ebamugav olla. Enne kujundamisega alustamist võiks siiski korra tutvuda kunstiajalooga, veel parem oleks kunsti tundva inimesega nõu pidada. Seda selleks, et loodav kodu ei oleks juhuslikult tarbeesemetest kokku pandud selver, vaid kindla plaani järgi kujundatud kunstiteos.

Hea on siinkohal see, et gümnaasiumiklassides õpetatakse täna kunstiajalugu palju enam kui paarkümmend aastat tagasi nõukogude keskkoolides.

Nii nagu on meie ümber funktsionalistlikud kõik tarbeesemed, on ka nüüdisaegne arhitektuur uus ehk neofunktsionalistlik. Vägisi ajas tagasi minna ei saa, sest alati kui proovime järele aimata midagi vana, on tulemus ikkagi uus. Täna elav inimene mõtleb ju nüüdisaegselt, mitte nii nagu 100 või 3000 aastat tagasi, ja soovib vana asja ikkagi paremaks teha.

Pärnu hansapäevadel sepatööd tehes vestlesin ühe möödakäijaga ja tema arvas, et neofunktsionalistlik arhitektuur on tihti väga ilus, aga pole samas mugav. Siit võiks aga järeldada, et funktsionalismi varjus areneb ka ebafunktsionalistlik ehk ebamugav, inimeste vajadustest mittelähtuv arhitektuur. See, mis ei tule tarbeesemete puhul kõne alla, on hoonete juures justkui täiesti lubatav. Või kas ikka on?

Liiklusvahendite arengut vaadeldes on ju kõik väga selge. Iga automargi edasiarenduselt oodatakse, et järgmine oleks mugavam, kergem, kiirem, säästlikum. Ebamugavat autot pole lihtsalt võimalik müüa.

Samad põhimõtted kehtivad ka ju hoonete puhul. Aina paremateks lähevad raudbetoonkonstruktsioonid, uksed, aknad, viimistlusmaterjalid, sanitaartehnika ja kütteseadmed. Võimalusi tuleb spetsialistide abiga võimalikult hästi ära kasutada.

Mäletan, kuidas kord 30 aastat tagasi korteris koridori seina värvisin. Kunstnikust abikaasa ütles küll, et toon pole õige, aga siiski otsustasin oma tahtmist mööda teha. Kui viimane pintslitõmme oli tehtud ja üle õla valmis ruumi vaatasin, hakkas mul halb. Pidin kõik üle värvima, sest seda värvi ruumis polnud võimalik viibida.

Loo moraal on see, et spetsialiste tuleb usaldada.

Lõpetuseks soovitus kunstisõbrale: Valgas pole kunstipoodi ning kultuuri- ja huvikeskuse kunstikuu loob kord aastas võimaluse soetada kordumatuid taieseid oma kodu kaunimaks muutmiseks.