Kui kaksteist last 2-toalises korteris möllama hakkavad, läheb pereema Kadri lihtsalt korraks õue hinge tõmbama, ja kui tagasi tuleb, on jälle kõik korras. Foto: Haridusmeedia

Ühel vihmasel suvelõpupäeval Võttiski Puutepunkti filmigrupp teekonna Ädu külla jalge, või täpsemini siis telebussi rataste alla.

“Vanim on 14 ja pisem aastane, kokku kaksteist,” teatab pereema Kadri (30) vastuseks küsimusele, kui palju Toomsalude peres siis kokku lapsi on “Ja see pole veel kõik,” lisab ta silmade särades, “kolmeteistkümnes on tulekul, tema peaks sündima uue aasta esimestel päevadel.” Kas sünnib poiss või tüdruk, seda Kadri ei tea. Ei tahagi teada, sest ühtviisi oodatud ja kallid on mõlemad.

Ise tahtsingi nii

Kadri räägib, et abielluda ja palju lapsi saada on olnud tema kõige suurem soov juba õige noorest peale. Õppimine talle eriti ei istunud ja seitsmendal talvel jäigi kool pooleli. Viieteistkümneselt tõi ta ilmale esimese lapse. “Abikaasa ütles ka kohe, et 4-5 last peab peres kindlasti olema, aga selle asemel on nüüd 12,” naerab Kadri. “Järelikult loodus annab niimoodi. Sinna kus tuleb, sinna tuleb ja kuhu ei tule, sinna ei maksa ka oodata. Minu õel on ainult kaks last ja juurde lihtsalt ei tule, tahad või ei taha. Minul ei ole küll ühtki halba sõna laste kohta, ei ole suur pere miski hirmus asi, nagu arvatakse.”

Lapseõnnele lisaks on loodus Kadrile kinkinud lihtsa ja lepliku meele, mis laseb tal hakkama saada isegi sellises olukorras, mida teised “püsti põrguks” nimetaksid. Ülearu keerulisi küsimusi, et mis edasi saab või tulevikus tuleb, Kadri endale ei esita ja seepärast ei oska ta praegu ka arvata, kui suureks tema lastepere viimaks kasvada võib. Kolmekümnesel naisel ju veel hulk viljakaid aastaid ees. “No mida ma oskan vastata! Kui tulevad, siis tulevad, ega ma siis punni ette panna saa! Ei, mina selle pärast ei muretse, et neid nii palju on,” kinnitab ta.

Koorem kodutöid

Ent ikkagi – kuidas on võimalik hakkama saada tosinajao lapse eest hoolitsemisega? Tänapäeval kiputakse ju isegi paari-kolme võsukese kasvatamist konti murdvaks koormaks pidama. Pealegi, kui mõnegi suurpere elust-olust õhkub elukoormale allajäämist, siis Kadri-Brunofi lastepere on kenasti puhas ja hoolitsetud, kodu ja majaümbrus laitmatus korras.

Kadri nõustub, et muidugi on lasterikka pere emal tegemist kuhjaga. Aga ega siis 12 lapse emaks pole üleöö saadud. Tasapisi on tulnud harjumus ja vilumus, nii saab töödki rutem tehtud. Pealegi suuremad juba aitavad, näiteks pere aedviljapõllul on emale-isale jäänud vaid näpuga näitaja roll, ülejäänu teeb teoks järelkasvust koosnev põllubrigaad. Suuremad näitavad väiksematele ette, kuidas ja mida teha, ja nii ta läheb.

“Suppi teeme kümnese potiga, kartulit või putru kaheksasega, no sinna läheb veel viis liitrit kastet kõrvale. Päevas süüakse kümme saia, leiba vähem – ehk 3-4 pätsi. Pesemine on meil saunas, ma arvan kuskil tunniga saab väiksemad pestud, kuivatatud ja tuppa kantud. Suuremad pesevad ise,” kirjeldab Kadri suurpere igapäevatoiminguid.

Ei ole üksi

Loomulikult on 12 lapsega pere eelarve pingeline. Pealegi, kui emapalk välja arvata, pole Kadri oma elus päevagi palgatööd teinud. Ent kõik vajalik on seni ostetud saadud. “Ja milleta saab hakkama, seda me ei ihalda,” tutvustab Kadri suure pere toimetuleku retsepti.

Muidugi üritavad Kadri ja Brunof vähem teenuseid tarbida ja rohkem oma kätega teha. Terve pere soengud, mis kõrvaltvaataja pilgule hea juuksurikäega lõigatud, on pereisa kätetöö. Ka vanavanemad on perele abiks. Ja juhtub teinekord, et isegi võhivõõrad on tulnud ja riideid vms pakkunud. Näiteks sel sügisel saatis Toomsalude perele täiesti tundmatu inimene 14 paari villaseid sokke. Kusagil Eesti väikelinnas oli terve tänav selle kingituse tegemise nimel kudumistalgutele kogunenud.

Selle üle, et suurperel toetajaid pole või et nad oma muredega üksi oleksid jäetud, Kadri ei kurda. Vald on alati appi tulnud ning heatahtlike annetajate abil on Toomsalude uue ja suurema maja ehituseks kokku kogutud juba 200 tuhat krooni. Muidugi ei ole see ehituseks veel piisav summa, aga kui algus tehtud, küllap edenevad asjad ka edaspidi, loodab Kadri.

Ja ongi edenenud. Tasuta projekti tegi AS Tari ning oktoobri lõpus ehitas TREV-2 Grupp oma kulu ja kirjadega valmis uue maja vundamendi.

“Albert Norak, Elle Kull ja Malle Eenmaa käsid hiljuti külas, ikka uurivad asja ja püüavad aidata. See teeb küll hea tunde, ei – ei ole unustatud meid,” rõõmustab Kadri.

Oskus puhata

See, kuidas 14-liikmeline pere praegu igal õhtul end oma kahetoalisse tillukesse majja magama mahutab, nõuab head fantaasiat. Lastetuba on otsast-otsani kahekordseid narisid täis. Suurematel lastel on igal oma ase, väiksemad magavad kahekaupa. “Meie magame eestoa põrandal,” räägib Kadri, “diivanit lahti tõmmata ei saa, siis ei mahuks lapsed sellest mööda pissil käima. Aga ei ole midagi, kõigega harjub.”

Et ta ise kümneid aastaid järjest titasid kantseldades ja igal hommikul suuremaid lapsi kooli saates ära väsiks, Kadri ei pelga. Tema meelest pole nii, et suure pere ema ei saa silmapilkugi hingetõmbeks. Kunst on oskuses neid silmapilke ära tunda. Ja neid nautida. “Kui nad toas nii kõvasti möllavad, et ma ei talu, siis lähen lihtsalt õue. Las nad mängivad, nemad elavad end niimoodi välja. Käin siis hoovi peal tiiru ära ja ongi kõik jälle korras. Ja üks minu puhkamine on ka see, kui lähen linna süüa ostma. Isegi kui kohvi jood, siis ka juba puhkad,” on Kadri oma eluga täitsa rahul.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64