Ilm oli soodne, vanad põlispuud kaitsesid kuumuse eest, meeleolu oli kõikidel hea. Avasõna ütles Valga Linna Pensionäride Liidu juhatuse esimees Olga Lea, tervitussõnavõtuga esines Meelis Kattai, kepikõnni ajaloost ja selle harrastusest Eestis rääkis Rein Randver.

Marika Sults selgitas ja näitas, kuidas reguleerida keppide pikkust ning igaüks pidi iseseisvalt seadma kepid vastavalt oma pikkusele. Muidugi oli raskusi, ega nii kergesti see läinudki, aga huvitav oli küll. Tore oli, et Meelis Kattai ja Rein Randver pakkusid ka sõbralikult oma abi. Nad aitasid eakaid keppide reguleerimisel, selgitasid ja näitasid praktiliselt, kuidas seda teha.

Kui kepid said vastavale pikkusele seatud, tehti eelsoojendust, kus võimlemisharjutuste tegemisel kasutati ka keppe. Nii saigi vaim ja keha kepikõnniks ette valmistatud. Seejärel harjutati kohapeal keppidega kõndimist.

Kui eelnev töö tehtud, mindi kepikõnnirajale. Selle pikkus oli umbes 600 meetrit. Alguses liikusid kõndijad rohkem koos, kuid mõne aja möödudes venis nende rivi ikka pikemaks ja pikemaks, kõnniti väikeste gruppidena, kahekesi või üksinda.

Lõpuks jõuti tagasi kogunemiskohta, kõik elevil ja rõõmsad. Nüüd tuli aga teha läbi venitusharjutused lõdvestuseks, et viia keha puhkeolekusse. Järgnes õpetus keppide kokkupanekust. Siingi vajati individuaalset abi – ei saanud ju nii lihtsalt pikemast kepist teha lühikest keppi, mis mahuks oma pakendisse.

Lõpuks olid kõik kepid koos ja mindi rõõmsameelselt päevakeskuse saali, kus ootas kohvilaud. Kohvilauas vestles Rein Randver kepikõndijatega, soovis neile jõudu ja edu, kiitis tubliduse eest ja jagas metoodilist materjali.

Üksmeelselt otsustati, et kepikõnniga tegelemist jätkatakse igal neljapäeval kell 14 päevakeskuse juures.