Karuputk on levinud kõikjal Eestis, rohkem Lõuna- ning Lääne-Eestis. Valgamaal asub üks suuremaid karuputke kolooniaid Tagulas Koosa järve ääres.

Valgamaa keskkonnateenistuse spetsialist Alari Mägi sõnul on mürgine just taime mahl, mis on happeline ja inimese nahaga kokkupuutel põhjustab põletusele sarnanevate villide teket.

Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suuri vesiville meenutavad villid. Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.

Mägi sõnul on iga-aastase ning augustis algava tõrje eesmärk see, et mürgiste putkede seemned ei valmiks ega leviks. Tõrjutakse leviku seisukohalt ohtlikumad kolooniad, samuti kolooniad, mis on väga käidavates kohtades. Augustis saab tõrje edukalt läbi viia, sest õitsenud karuputkede seemned pole veel küpsenud.

Alari Mägi sõnul on putke tõrjumiseks mitmeid mooduseid. “Taim kas kaevatakse välja või korjatakse ära selle tõlvikud veel mitte valminud seemnetega ning põletatakse. Või seotakse taimele kilekott “pähe” (tõlviku ümber), et seemned ei saaks levida.“ Kõige olulisem Mägi sõnul ongi see, et tõrjega peatatakse seemnete levik.

Keskkonnaministeerium kutsub maaomanikke, kel jõudu ja tahtmist ohtliku karuputkega võidelda, üles ise, lisaks riigi poolt tehtud tõrjetöödele ka oma jõududega tegutsema. Siiski manitseb ministeerium tõrje tegemisel täitma ohutusnõudeid. Ka rõhutatakse seda, et tõrjet on tarvis teha süstemaatiliselt.

Alari Mägi sõnul võivad karuputked kasvada väga kõrgeks. “Ise olen näinud kolme meetri kõrgust taime.” Kuid taim võib kasvada tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena, peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel.

Taimede lehelabad on kuni meeter pikad ja laiad. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib maapinna lähedal suve lõpus ületada 10 cm.