Esimese linnukesena torkas silma maajagamine sellise tähtsa institutsiooniga nagu Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni «Lõuna-Eesti ühistöö».

Rahva vabadusvõitluse eksponaadid ja nende organiseerimine olid juba peensusteni tehtud, oli vaja ainult leida suuremad ruumid ja raha selle populaarse muuseumi rahulikuks eksistentsiks.

Leitigi tee: rahvas tegi, kandku siis ka kulud. Samasugust lahendust tahetakse leida ka pensionäride probleemile. Tahad saada pensioni, mine ja too ära, nii saab mõni teinegi osakese teenindustasu näol. Sellise otsuse tegijatel pole aga sugugi häbi nuriseda kümnetesse tuhandetesse ulatuvate palkade õigustamiseks.

Ilma pikema vaheta kerkis esile Valga muuseumi direktori küsimus ja kogemustega direktorile pandi «sulg sappa» ning asendati ta kultuuriministrile südamelähedase omalinna daamiga. Seda kordagi Valga maavanemaga ega ka linna administratsiooniga rääkimata.

28. oktoobril 2008 ilmus Valgamaalases jällegi ehmatamapanev uudis «Eesti kultuuripoliitika püüab kaotada maavalitsuse juhirolli». See peaaegu kaks kolmandikku lehekülge kattev artikkel ei väljendanud ühtki kategoorilist seisukohta ei maavalitsuse ega ka kultuuritegijate poolt.

Tundus, et kasutati põhimõtet, et vaikimine kuld ja samas ka seda, et palju sõnu, aga vähe villa.

1. novembri Valgamaalases oli juba muuseumi suhtes hoopiski ergutavam artikkel, mis näitab, et valgalased ei lase end narritada ka mitte kultuuri kardinate varjus.

Kultuuritegelastele tahaksin küll soojalt soovitada, et poleks paha, kui teie mõtleksite järele, millise kultuuriga teil praegu tegemist on.