Kui Eesti tõesti oma haldussuutlikkust suurendada tahab, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Viimasel kümnendil on paraku kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid tänaseks on selge, et kodanikuühiskonnas vägisi mägesid ei liigutata. Vaielda tasub vaid selle üle, milline halduskorraldus meie inimestele ja piirkondadele kõige enam tulu tooks.

Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis esmalt teenuse kättesaadavus ja teisalt selle kvaliteet. Sõnapaar «teenuste pakkumine» on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks.

Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis asjatoimetustele läheb.

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis tihedamat omavahelist koostööd. Teisalt on mõningaid teenuseid suuresti võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil.

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses.

Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress Eestil keskenduda haldusreformis just regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused.

Viimastel aastatel on haldusreformi ellu viinud kaks Eestile süsteemilt lähedast riiki – Taani ja Soome.

Taani haldusreformiga kaotati ülesannete dubleerimine ja pandi täpselt paika keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Maakondadele jäid koordineerida piirkonna areng ja planeerimine ning tervishoiuasutused. Kohalike omavalitsuste vastutusalasse jäeti haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, peale selle planeerimine ja kommunaalteenused.

Oluline polnud seal üksuste arv, vaid teenuste kättesaadavus.

Soome halduses muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda.

Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on tasandite vahel suudetud delegeerida selliselt, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.

Enne muistset vabadusvõitlust 13. sajandil tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, kohalike omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale.

1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes seni oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitilistest tõmbetuultest sõltuvaks ametnikuks.

Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku rolli täitmise kõrval tagada ka maakonna stabiilse arengu.

Rahvaliidu arvates tuleb võim maakondades anda tagasi inimeste kätte. Mõnedki valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja selle poolt valitava maavanemaga.

Selleks tuleb tänastele omavalitsusliitudele anda avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus. Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil moodustatav administratsioon jäävad teda toetama.

Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada.

Üks lahendus on panna ametisse 4–6 regioonikantslerit, kes alluvad otse regionaalministrile, ning nemad tegutseksidki piirkonna riikliku järelevalveametnikuna.

Maakonnatasandil oleks nii tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine ning riik saaks ka järelevalet kokkuhoidlikumalt teha.

Kitsaste eelarveolude puhul on koostöö eriti oluline. Lihtsa matemaatika – liitmise ja lahutamise – aeg on läbi saanud. Inimese vajadusi arvestav ning kohalikul demokraatial põhinev tugev maakond on Eesti ühiskonna ja majanduse arengu uus eeldus.