Jõudmine «paradiisi»

Kui Hispaania on noorte seas üks populaarsemaid riike välisõpinguteks, siis Kanaari saarte populaarsust pole ilmselt vaja pikemalt selgitada. See on koht, kuhu üliõpilane tahab lennata ka juhul, kui tema teaduskonda tulevas ülikoolis isegi mitte ei eksisteeri.

Minule kui hispaania filoloogia tudengile oli Hispaania ainus võimalik ja õige valik keele arendamiseks. Kanaarid aga pigem unistus ja lisaboonus, mis sai osaks heade õppetulemuste eest.

Teise septembri varastel hommikutundidel jõudsin ma Las Palmasesse, Gran Canaria pealinna, minu tulevasse ülikoolilinna. Pärast mõnetunnist ööd asusime teise Eesti tudengineiuga, kellega me kahekesi tulnud olime, kooli poole teele.

See oli meie esimene hommik Kanaari saartel. Meil polnud korterit, kaarti ega üleüldse aimu sellest, kuhupoole meil edasi liikuda tuleks. Minu hispaania keel ei tahtnud sel hetkel kuidagi suust välja tulla ning mu kaaslane sai aru sõnadest hola (tere) ja adios (head aega).

Pealegi valdas mind üldine šokk, kuna omast arust olin ma sõitnud siiski maalilisse Hispaaniasse, mitte kõrbeliste taimede ega tänaval jooksvate tarakanidega Aafrikasse. Kooliteel ehmusin lugematu arv kordi lihtsalt kõnnitee servas jooksvate sisalike peale. Kuid jõudsime tol hommikul siiski kohale.

Sooritasin edukalt keeletesti ja pidasin vastu kahenädalase keelekursuse esimese pika päeva. Sellega oli algus tehtud.

Uus kodu

Erasmuse programm võimaldab üliõpilasele tasuta õppimise välisülikoolis ning toetab tudengit stipendiumiga, mis lihtsustab elamiskulude tasumist. Elamiskoht tuleb igaühel aga siiski ise leida ning see ei ole alati just lihtne tegevus. Meie õnneks saime kontakti eelmisel aastal Gran Canarial elanud eesti tüdrukuga ning tema korteriomanikuga.

Ja mõni päev hiljem kolisimegi oma uude koju. Korterisse, mis asub viiendal korrusel, ehk piisavalt kõrgel prussakate eest pagemiseks, ning ühtlasi majja, mille akendest paistab 200 meetrit eemal olev kaunis rand ookeani kutsuvate vetega.

Kuna korteri leidmine läks valutult ja koolis oli kõik liigagi hästi, hakkas minus kujunema arvamus, justkui käikski kõik selles kuumas kliimas nõnda lihtsalt. Ja selleks, et end siin veelgi kodusemalt tunda, otsustasin end alalise elanikuna Las Palmasesse sisse kirjutada.

Kogu protseduur võttis ühtekokku aega viis nädalat, mille jooksul jõudsin viis korda linnavalitsuses ja paljudes erinevates politseijaoskondades ära käia. See oli esimene kord, kui kohalikega suhtlemine ajas mul peas juuksed vihast püsti ja tekitas näole sunnitud rahuliku ilme.

Mañana (homme) ...

Kui Eestis algavad igasugused tunnid nii koolides kui ülikoolides septembri alguses, siis hispaanlastel on selle asjaga aega küll ... nagu ka kõigi teiste asjadega. Nii kogunesid erasmulased Las Palmasesse 23. septembriks.

Lisaks meile – kahele blondile Eesti tüdrukule – tuldi siia kõigist suurematest ja paljudest väikestest Euroopa riikidest. Ühtekokku üle 500 välistudengi erinevatelt erialadelt. Ja otse loomulikult on neid inimesi ja nendega seotud probleeme rõõmsameelsete hispaanlaste jaoks liiga palju.

Kui Eestis kiruvad üliõpilased sageli ülikoolide bürokraatiat, siis Hispaaniasse minnes tuleks tudengil varuda kolm korda rohkem kannatust ja külma närvi. Samal ajal kui koduülikool ootab sinult kiiremas korras allkirjastatud pabereid, on siinsel ülikoolil aega rohkem, kui ette kujutada oskaks.

Nii liigub nädal nädala järel, kui allkirjastatud pabereid küsides saab tudeng iga kord vastuseks paremal juhul «Mañana!», halvemal juhul «En la semana que viene» (järgmisel nädalal).

Tark inimene võtab kõikide dokumentide ja teiste tähtsate paberite koopiaid kaasa mitmes hunnikus. Et esimesel, teisel ja võib juhtuda, et ka kolmandal korral, kui ülikooli koordinaator tähtsa paberi ära kaotab, saaks talle rõõmsa näoga kotist uue dokumendi lauale asetada.

Nii käisin neli nädalat järjest oma koordinaatori kabinetis, kes vaatas mind alati, nägu naerul, ja tundis huvi, kuidas saab ta kasulik olla. Ja keegi ei pahanda nende peale, sest ... oleme ju Hispaanias.

Õppima peab siiski ka

Erasmuseks olemine on omamoodi staatus, millega kaasneb rohkem võimalusi kui piiranguid. Ainus kohustus on osaleda õppetöös. Kuid isegi juhul, kui läbida tuleb vaid mõni üksik aine, võib see ootamatult keeruliseks kujuneda.

Oma kolme aasta filoloogiaõpingutega olin õnneks omandanud piisava sõnavara, et mõista põhilisi asju ja suuta end arusaadavaks teha. Kuid loengutes ei ole kõik sugugi üksnes lihtsama sõnavara abil selgitatav ja miks peakski neljanda aasta kohalikele hispaania filoloogidele mõeldud aine mõne eestlase jaoks lihtne olema?

Ainsa lohutusena tundub see, et teistel, mittefiloloogidel, on veel hullem. Võib vaid kujutleda, kuidas prantslasest geograafiatudeng ühtegi sõna hispaania keelt rääkimata oma õppemahu täita suudab või kuidas itaallastest majandustudengid õppejõuga ühele mõistmistasandile jõuavad.

Kui aga loengud kuidagi ära kannatada ning eksamitele mitte mõelda, siis võimalustena pakub ülikool näiteks surfikursuseid ja salsatunde. Samuti neljapäevaseid kinoseansse koolis, mis on täiesti tasuta ja keele praktiseerimiseks ideaalne võimalus.

Ja kõige lõpuks, kuid välisüliõpilaste jaoks jaoks kahtlemata kõige olulisemad, on igakolmapäevased erasmuslaste peod. Need on lausa nii suure tähtsusega, et peo eelinfo saadetakse isiklikult igale üliõpilasele meilile, et oleks täpselt teada kogu detailne informatsioon.

Tee maailma kaudu iseendani

Kõigist neist pisikestest ja suurtest asjadest kujuneb kokku unustamatu aeg välisüliõpilasena.

Gran Canaria lõunarannik pakub turistiatraktsioonina külastajale midagi sootuks erinevat sellest, millest võib osa saada inimene, kes sellel saarel elab. Pelgalt aastaringse sooja kliima ja palmide pärast pole mõtet siia kolida.

Erasmuslasena võib aga tõdeda, et vabaduse- ja õnnetunne, inimeste omavaheline lähedus ning miljon muud ülimat emotsiooni, mis valdavad noort inimest siinsel öisel ookeanikaldal mõtiskledes, aitavad jõuda millegi palju enamani kui lihtne keeleoskus või pruuniks päevitunud nahk.