Riigi kohus on tagada kõigi Eesti regioonide soodsad arengueeldused. On selge, et valdade ühinemisel hakkavad ilmnema uued seosed ja probleemid, mida tuleb püüda uuringute kaudu nii palju kui võimalik ette näha.

Eesti regionaalpoliitikas on läbi aegade jooksul tehtud nii head kui halba. Mõnigi kord on rahvast püütud allutada kindlamalt teatud huvigruppidele või lõigata poliitilist kasu, mitte erinevate regioonide huve kaitsta.

On esinenud olukordi, kus reformide või nende ideede varjus on jäänud või jäävad osaliselt lahendamata sisulised probleemid ja paljude inimeste vajadused. On juhtunud, et uuendused on jäänud pooleli läbimõtlematuse või ebareaalsuse tõttu.

Strateegia puudumine võib tuua suuremaid kulutusi ja tihti ei ole selge, kas kokkuhoid on eesmärk omaette või kaasneb sellega tõesti inimeste vajaduste parem rahuldamine.

Reformide teostamine on vaja viia võimalikult teaduslikele alustele, et Eesti eri piirkondades kujuneks välja normaalne elukeskkond ning toimuvad muutused oleks arusaadavad ka rahvale, kelle rahaga reforme läbi viiakse.

Elanike arvamus peaks olema tähtsaim alus otsuste tegemisel. Uurida tuleks seni ühendatud valdades toimunud protsesse, selgitada seda, mis on eeskuju andev ja millest tuleks hoiduda.

On ju teada, et osa regioone hääbub. Suuremad linnad võtavad vähemalt osaliselt ära teiste regioonide tööjõu paremiku. See on paraku üks põhilisi komponente piirkonna majandus- ja sotsiaalsfääri arengul.

Ei ole saladus, et sarnased protsessid toimuvad tihti ka valdadesiseselt, kus suuremad keskused võtavad väiksematest osaliselt parema tööjõu. Kahjuks jääb mulje, et mõnikord ei püütagi taolistele probleemidele vajalikku lahendusi või vähemalt leevendust otsida.

Osal poliitikutest ja ametnikest puudub minu arvates vajalik oskus ja vastutus, et reforme kavandada ja läbi viia, Kui aga mõnel juhul läheb reformimine kellegi süül kehvasti, siis pahatihti on süüdlase puhul võimalikud kaks varianti:

1) töötab endisel kohal häirimatult edasi;

2) pannakse samaväärsele või isegi paremale ametikohale.

Reformide läbiviimisel tuleb arvestada, et iga regioon, haldusüksus oleks terviklik sõna otseses mõttes. Samal ajal on tähtis, kuidas see on seotud maakonna teiste valdadega, mis tähendab nendevahelise seose arvestamist. Ei tohi eirata regiooni ajaloolisi traditsioone, asukoha iseärasusi, majanduslikku ega sotsiaalset eripära, rahvastiku paiknemist ega tihedust ning muudki.

Eestis on paljude ajalooliste tegurite tõttu osa seniseid valdu välja kujunenud plaanipäratult. Nüüd peaks hakkama olukorda muutma, kuid kindlasti peab see toimuma läbimõeldult. Oluline on mõelda, kas valdu tasub liita ja kui suured need olema peaksid. Ettevaatlik peaks olema väga suurte valdade moodustamisega.

Kui puuduvad vähemalt osaliselt teaduslikud põhjendused, miks üks või teine vald, linn või küla mõnda ühinenud valda paigutati, on asi halb. Teadmata on selle tagajärjel elanike tehtavad kulutused, aga ka nende rahulolu teenuste kättesaadavusega.

Samal ajal ei selgu ajakirjandusest ega teistest infoallikatest mulle, ent küllap ka paljudele teistele, kuidas peaks valdade ühinemine toimuma. Minu uurimused on näidanud, et neid ei tohi mingil juhul ühendada lihtsalt mehaanilise liitmise teel, vaid arvestades igati omavalitsuste iseärasusi.

Muutuste elluviimine peaks loogiliselt algama erapooletute teaduslike uuringutega. Tuleb selgitada välja, kes tehtava eest vastutab. See tähendab, et ta peab olema analüüsivõimeline ja teadma, millist lõpptulemust soovib.

Eriti oluline on vastutajal teada, millised on ühinemise plussid ja miinused, kuid ka seda, milliseid protsesse oleks koheselt tarvis püüda ennetada – vähemalt nii palju kui võimalik. Selge peab olema, millises järjekorras töid teostada, millist infot on selleks vaja, millisteks kujunevad seosed maakondade, linnade ja valdadega. Võib-olla tuleb kohati muuta ka maakondade piire.

Mehaaniline valdade arvamine ühte või teise ühendvalda võib anda paljude jaoks negatiivseid tulemusi. Segadused erinevates valdkondades võivad tähendada ebaökonoomsust ja ebaefektiivsust mitte ainult rahaliselt, vaid ka teenindusest lähtudes.

Strateegia puudumine võib tähendada vajadust osaliselt, aga võib-olla ka täielilult vana struktuuri juurde tagasi pöörduda. Reformi mõte saab olla eelkõige ju teatud külade koondamine loogiliste tõmbekeskuste ümber, et paraneks teenuste kvaliteed kõigi elanike jaoks.

Arvan, et mõned seni toimunud nn reformid on toonud ja toovad edaspidigi korvamatut kahju. Osale külaelanikest võib uus ühendvald mitte sobida. Tulemuseks on elanikest tühjenevad vallad ja külad. Eelkõige tähendab see kõrge kvalifikatsiooniga kaadri lahkumist.

Valdade mehaaniline liitumine võib tekitada juurde ääremaid, mis jäävad arengus varasemast veelgi enam maha. Seega võib süsteemitu ühendamine pikemas perspektiivis tagasilööke anda. Uutesse valdadesse jäävad uued valged laigud, kus elanikud on rahulolematud ega tunneta, et neist lugu peetaks.