* Tegelikult on asi nii, et vanad pillid, eriti diatoonilised lõõtspillid on hinnas ka muusikute endi hulgas. Näiteks Teppo-tüüpi eesti lõõtspilli hinda arvestatakse keskeltläbi 10 000 krooni rida: kui on kolmerealine, siis 30 000, neljarealine vastavalt 40 000 krooni.

Korraliku pilli eest, millel koorid häälestatud ja vahelõõts vahetatud, küsitakse ka rohkem. Ja õigustatult. Vastseliina laadal müüs üks tegelane isegi remonti vajavat Raudsepa lõõtspilli 35 000 krooniga. Isegi vanad vene lõõtsad (karmoškad) ja vanad saksa lõõtsad (nagu ka pildil olev Hohner) maksavad päris head hinda.

Ma ei ütle, et muuseumile ja pärimusmuusika keskusele ei tasu pilli annetada, ent kui te siiski ei tea, mis pilliga teil tegu on, küsige asjatundja käest järele.
Peamine on, et vanad pillid puhutaks uuele elule.

Muusikariist pole loodud selleks, et mõne rikkuri kaminasimsil või sauna eesruumi nurgas uhkeldaks, vaid selleks, et temal mängitaks. Pilli vaenlased ongi liigne niiskus, kuivus, tolm ja tegevusetus.

Pärimusmuusika keskus ei lase kindlasti muusikariistadel niisama tegevusetult hukka minna. Kuid nagu hea ja nõutud asi ikka, ahvatleb pilliturg ka hangeldajaid. Tuntud Valgast pärit vanakraamikaupmees on üks neist, kes pakub lõõtsa eest paarsada krooni, viiuli ja kandle eest ehk sada. Selliste orki ei tasu lennata.

Mul on teada fakt, kus eelmisel aastal müüsid ühe vana pillimehe pärijad Valgamaal hangeldajale sandikopikate eest 1916. aasta August Teppo autoripilli.

* Teppo tehtud pilli hind oli mehe eluajal 80—100 rubla. Ühe pilli valmistamiseks kulus meistril talutööde kõrvalt keskeltläbi kolm kuud. Talvekuudel jõudis ta rohkem, tihtipeale venis pillimeistri tööpäev 18—20-tunniseks. Võrdluseks tooks ka hea tööhobuse hinna, mis oli tollal 20 rubla.

Teppo arendatud bisonoorne eesti lõõtspill oli valdavalt kolmekooriline ja neljarealine. Häälestatud on nad kuulmise järgi naturaalse häälestusega, mis annab väga puhta kõla, särava tämbri ja erakordselt hea häälespüsivuse.

Pillimeeste hulgas olid Teppo lõõtspillid otsitud ja hinnatud juba August Teppo eluajal, veel enam praegu. Teppo ise jõudis teha ligi 200 pilli, millest on järele jäänud ehk 25—30 originaali.

Teppo tüüpi pille valmistasid veel ka Johannes Keder, Johannes Raudsepp, Karl Ostra ja Kalju Sarnit. Praegu meisterdab neid põhiliselt Priidu Korberg, vähem teised mehed nagu Koppel, Ruusamäe, Tartes, Teinbas jt.

Praegu valmistatavatest diatoonilistest firmapillidest kannatab Teppo lõõtsaga võrdluse välja ehk Kärntnerland Edelholz Plus F/B/Es/As, mille hinnaks on 55 000 krooni, millest saatekulud välja arvestatud. Paraku pole seda pilli meil saadaval.

Lihtsamaid kahekoorilisi Hohnereid ikka liigub, hinnad ulatuvad 25 000 kroonist 45 000ni.

Väärtuslikest pillidest teatakse heal juhul vaid Bechsteini ja Blüthneri kontsertklavereid, Stradivari, Amati ja Guarneri viiuleid ning kitarri Fender. Pole ime, et omaenda rahvapillidest ei teata tuhkagi.

Tegelikult on meie rahvapillid hindamatud, võta siis Teppotüüpi lõõtspill, hiiu kannel, torupill, roopill, kannel või kõige lihtsam jauramgi.

*Teavet lõõtspillide kohta saab: www.lootspill.ee/index.php?option=com_frontpage&It emid=1www.akordion.com.

Valga muusikakoolis tegutseb rahvapilliõpetaja, kes oskab samuti antud teemal nõu anda.

Edu ja mõistust vanade ja väärikate pillide hoidmisel ja mängimisel!