Tõrva linnapea Agu Kabrits oli rahamurest mulle juba varem rääkinud, et haigla taasavamise raha leidmisega kohalikul tasemel tuleb raskusi ja miljoniline summa käib aasta viimases veerandis üle jõu. Lubasin linnapeale, et teen selle raha leidmiseks kõik, mis suudan.

Kui lisaeelarve koostamine Riigikogus päevakorda tuli, tehtigi Keskfraktsiooni koosolekul ettepanek Tõrva haigla avamise kuludeks vähemalt miljon kolmsada tuhat krooni eelarvesse kanda. Läks aga veelgi paremini ja suutsime tõrvalaste meditsiinilise teenindamise parandamiseks leida 1,6 miljonit krooni.

See summa on nüüd lisaeelarves kirjas ja õige varsti kantakse Tõrva linnale üle. Rahast peaks jätkuma nii esialgse instrumentaariumi ostmiseks kui ka mõne pakilise remonditöö lõpetamiseks. Kui midagi puudu jääb, tuleb järgmise aasta eelarvest lisaraha juurde leida.

Praegu on kindlasti kõige tähtsam uksed lahti teha ja esimesed abivajajad lahkesti vastu võtta. Millal täpselt see pidulik hetk peaks saabuma, kas jaanuaris või veidi hiljem, otsustab haigla rahvas ja linna juhtkond ise.

Omalt poolt võin öelda, et Tallinnas sai selle rõõmsa sündmuse nimel tublisti tööd tehtud ja on tõesti hea meel, et pingutused ka vilja kandsid.

Tõrva linn on püüdnud haiglat ka varem tagasi tuua. Kahjuks pole pealinnas ideed alati toetatud. Kuigi nii Tõrva linnavolikogu, linnavalitsuse kui üldsuse soov oli kõigile teada.

Seepärast on mul hea meel, et nii praegune sotsiaalminister Jaak Aab kui abiminister Peeter Laasik on haigla taastamisse algusest peale väga soodsalt suhtunud. Oleme mitmel korral üheskoos kohapeal Tõrvas ja Valga maavalitsuses käinud. Valgamaa omavalitsusliidu liikmed on samuti üllast üritust toetanud.

Kindlasti peab tänama AS Valga Haigla juhtkonda, kes ajutiselt kolm voodikohta naaberlinnale laenas.

Pärast 10. oktoobri Valgamaalases minu eelmise artikli ilmumist heitis keegi internetikommentaator ette, et miks Lenk üldse selle asjaga tegeleb. Kohalik ta ju pole ja mis huvi ta ka haigla vastu peaks üles näitama.

Täna tuleb lehelugejale üles tunnistada, et tegelikult on mul Tõrva haiglaga juba pikk armastusromaan. See sündis neli aastat tagasi kärekülmal talvel, kui ma kohalikul turul valimiskampaaniat tegin. Tol ajal mulle veel täiesti võõrad inimesed astusid ligi, vaatasid silma ja küsisid: kas sa haigla suudad tagasi tuua?

Olin hämmingus, kui ülitähtsaks rahvas seda haiglat pidas. Kohe ei julgenud lubadusi välja jagada. Kuid kui ma asja uurides teada sain, et Tõrva haigla oli kõige esimene, mis suure üle-eestilise haiglareformi alguses kinni pandi, sai mul hing tõeliselt täis ja lubasin esialgu vaid iseendale, et proovin tõrvalasi aidata.

Juba Tallinna linnavolikogu liikmena sai minust rootslaste Hospital Masteri plaani tuline vastane. Nägin oma silmaga, kuidas pealinna haiglate töö ümberkorraldamine ravikvaliteeti alla viis ja otsekohe järjekordi suurendama hakkas. Sama rootslaste käest suure raha eest saadud plaani kohaselt suleti ka Tõrva haigla. Kui perspektiivitu raviasutus!

Minu meelest sai sellest 2001. aasta haiglate süsteemi ümberkorraldamise projektist Eesti arstiabi allakäigu algus. Arvan, et nüüd, seitse aastat hiljem, nõustub minu arvamusega enamik Valgamaalase lugejaid.

Mitmeid väikehaiglaid on kinni pandud, suurtes Tallinna haiglates on pikad järjekorrad ja maarahval pole sugugi lihtne sealsete arstide vastuvõtule pääseda. Rootsis läbi kukkunud ja peale seda meile sisse ostetud Hospital Masteri plaan oli juba ette ebaõnnestumisele määratud.

Mul on hea meel, et Tõrva haigla, mis reformi käigus esimesena hävitati, saab nüüd selle läbikukkunud reformi heastamise esimeseks pääsukeseks. Esimestena Eestis võitsid valgamaalased neilt kunagi jõuga ära võetud haigemaja tagasi.

Kuigi meie äärmusliku turumajanduse ja hiigelkasumite püüdmise ajal juhtub seda harva, seati Valgamaal õiglus uuesti jalule ja õige pea saavad tõrvalased jälle end oma kodulinna haiglas ravimas käia.

Kindlasti annab see julgust juurde mõne teise maakonna rahvale, et ka seal suures reformituhinas suletud haigla taas lahti teha ja arstiabi kodu lähedale tagasi tuua.