Kõigepealt astus üles soojendusbänd, minu meelest Bulls. Kuid kelmikate lokkidega lauljal olid rõngad nina asemel kõrvades, nii et võin ka eksida. Alustas täpselt kell kaheksa.

43 minutit, seejärel pisut ootust, paika pandi joogiveepudelid ja plailistide lehed põrandale. Siis nad tulid. Kõigepealt siiski suits. Rahvas kisas lootuses.

Algatuseks esines Tanel Padar triaadiga: «Tore on olla teie päralt, vist teist korda Valgas, kui ma ei eksi, ja hea meel on, et nii palju rahvast on tulnud ja hea meel on teile esineda spordihoones, kus Valga spordimehed teevad hommikuti kümme kükki – võta aega!»

Avaloona hakkaski kõlama temaatiline «Võta aega». Padaril oli jäme kett kaelas, samuti kõrvarõngad, puusal ketid. Seljas must, päevinäinud Motorheadi särk. Kohal oli palju tiinekaid.

Prillidega kidramees kandis oranže tosse ja särki, üsna armas, nagu apelsin. Peas kaitsevärvi müts, mis kohati sama karva kitarriga harmoneerus. Grupi liikmed vahetasid korduvalt instrumente, Padaril endal oli kõige lahedam, tähekujuline, kuid kontserdi lõpetas vana ja armsakssaanuga.

Vahelduseks kõlasid kidra- ja trummisoolod, tõeline rokk. Vaid klahvide taha oli ära eksinud popmuusik-koorijuht Tomi Rahula. Rahulikumad toonid mattusid noorikute kiljumisse.

«Welcome to Estonia» algas käreda kõrihäälega, aga peagi võttis lugu kõlavamad pöörded. Padari «madal» kitarrimäng oli lahe. Loo pealkirjast hoolimata oli tegu läbinisti eestikeelse kontserdiga.

«Nagu merelaine» pani publiku tõepoolest lainetama.

Tanel Padaril ja kompaniil jõudu jätkub, ometi oli Valgas standardkontsert, üks paljudest. Ühe loo algus meenutas Nirvana pala, see pani tõesti hüppama.

Bänd lahkus, rahvas püsis minutikese segaduses, siis kogus end ja algas kisa nagu lastel, kellelt on kommikott käest võetud. Sellele ei saanud reageerimata jätta.

Kaks lisapala, üks pikk ja soolokas, Padar tõstis kitarri kukla taha ja mängis, ning lõpuloona tuli «Kuu on päike». Kel sõnad peas, laulis kaasa.

Kidranipslid lendasid publikusse, kontsert oli läbi. Rahvas hakkas tasapisi laiali valguma, ummistades riidehoidu. Läks oma pool tundi. Kõrvad kumisesid.

«Mul pole midagi karta, ma olen Tanel Padari laksu all,» ütles väike tüdruk väljas ootavaid koeraga politseinikke silmas pidades.