Eesti Põllumajanduse Akadeemiast sai Kaljo Viira agronoomihariduse ja naise. Huvitavaks ajaks peab ta tööaastaid Tartu botaanikaaias.

Siiski tõmbas teda kodulinna Valka ja nii saigi siia tagasi tuldud. Pärast sõda oli Valga varemetes ja kõle. Heakorrakontori haljastustehnikuna aitas Viira kaasa linna ilme kujundamisele. Mõeldi selle peale, et linn oleks tulevikus roheline.

«Siin oli palju teha. Kõigepealt tuli inimestes murda Vene ajal juurdunud arusaamine, et linna sobivad vaid paplid,» ütleb endine haljastusspetsialist. Papleid katsuti sel ajal panna igale poole. Tolleaegne Nõukogude tänav kinost kuni Pika tänavani oli neid täis istutatud. Paplid kasvasid väga kiiresti. Igal aastal puid muudkui lõiguti, lõpuks läksid iseenesest välja.

Valga linna istutati palju puid

Jõudumööda püüti paplid asendada kodumaiste puudega. Linnaisad leidsid, et puukoolis kasvavad noored vahtrad sobivad Valga linna istutamiseks. «Roosi, Karja, Uus, Kalda, Lõuna ...» loetleb mees tänavaid, millel ta on istutustöid juhatanud. Puid panid mulda väga paljud valgalased. Isegi miilitsaülem oli istutamas, meenutab Viira.

Kesk tänav oli kui tuhaväli: tuul keerutas tuhka siia- ja sinnapoole. Linnajuhid otsustasid kesklinna puiestee teha. Ligi kolmemeetriste pärnade istutamine käis sügisel, siis, kui puudel ei olnud lehti.

Väga tublid puuistutajad olid Aino Oja ja Velda Kalda.

Istutamisega oli tükk tööd. Tuli arvestada sellegagi, et oksad puude sirgudes autotee peale ei ulatuks, ning seepärast istutati rohkem kõnnitee poole.

Viira hinnangul on ka praegused haljastusspetsialistid Valga linna ilusamaks muutmiseks palju tööd teinud. Rahul ei ole ta vaid puude pügamisega.

«Need rikutakse ära – ei tea, miks nad ümarikuks pöetakse. Ega siin mõni lossiõu ole. Nüüd on puud nagu kerad teiba otsas ega saa kasvada. Neid peaks kõvasti tagasi lõikama ja laskma vabakujuliseks minna,» pahandab puude elust palju teadev mees. «Vahel käin linnas ja vaatan neid nagu oma lapsi – liiga teevad neile need asjatundjad ...»

Kaljo Viiraga rääkides taban end mõtlemast selle üle, et igal puul on oma elulugu ja et iga puu on kellegi istutatud. Linnatänavatel kõndides ei tule tavaliselt selle pealegi, et mõelda, kes on kunagi aastakümneid tagasi näinud vaeva teeäärtes olevate puude kasvamapanekuga.

Juhtis aiandi tööd

Palju aastaid töötas Kaljo Viira Valga aiandis. Ainult lilledega tegelemine ei oleks end ära tasunud ning seepärast kasvatati ka näiteks kapsast ja tomatit.

Kui endal taimi ei jätkunud, toodi neid teistest puukoolidest juurde. «Alpikanne tõime. Oi kui palju osteti, sadade kaupa,» räägib endine aiandi eestvedaja. «Kord sain «tarkade» käest pahandada. Öeldi, et Viira enam muud ei oska kui vaid võililli kasvatada. Kasvatasin nimelt gerberaid, mille leht sarnaneb võilille omaga. Kui «võililled» õitsema hakkasid, oli minu üle naerja esimene, kes neid osta tahtis.»

Tütar Maire räägib, et isa oli aiandis päeval ja ööl. «Kui külmad ilmad olid, käis ta isegi öösiti vaatamas, kas ikka korralikult köetakse. Aiand ja mesindusselts – see oli tema elu,» kinnitab Maire. Isa eeskujul tegeleb ka tema veidi aiandusega – tomatid ja kurgid on ikka oma aiast võtta ning põõsastelt okste lõikamisega ei jää ta ka hätta.

Kaljo Viiral on kahju, et nüüd on endise aiandi kasvuhoonete asemel vaid varemed, mis nagu luukered seisavad. Klaasid viidi pealt ära. Valgas võiks ka praegu olla aiand, kust valgalased saaksid lilli osta. Nüüd tuuakse lilled teab kui kaugelt, isegi Hollandist.

Oma tööaastate jooksul on tal ette tulnud igasuguseid huvitavaid juhtumeid. Ta meenutab, et kord pargis olles kuulis ta juhuslikult pealt venekeelset jutuajamist. Maa seest oli leitud üks suur plaat, millel peal gooti kirjas tekst. Rääkijad arvasid, et see sobiks väga hästi Piskarjovi kalmistule. Kaljo Viira arvas aga, et plaat peaks ikka Eestiss e jääma ning tellis kiiresti ekskavaatori ja laskis plaadi mulla alla ajada. See olevat seal asfaldi all praegugi. «Inimesed käivad üle, ei teagi, mis jalge all on.»

Kord oli ta koos kommunaalettevõtete kombinaadi töödejuhataja Juhan Saluveeriga kesklinnas näärikuuse juures. Üks vene keelt kõnelev poiss ronis kuuse otsa ja tahtis elektrilampide juhtme läbi lõigata. Poiss sai elektrilöögi ja kukkus alla ning otse selga koerale, kes sai raskesti vigastada, murdes selgroo.

Saluveer hakkas vene poistega õiendama, kuid miilitsasse viidi hoopis tema ise – öeldi, et ta ei salli venelasi, kuna sõimab neid. Kaljo Viira läks kaasa ja aitas asja selgitada. Kõik lahenes õnnelikult, Saluveer pääses terve nahaga. Sel keerulisel nõukogude ajal oleks asi võinud hoopis hullemini lõppeda.

Aiandusmesindusseltsi loomine

Kaljo Viira oli kuuekümne esimesest aastast aiandusmesindusseltsi eestvedaja Valgas. Seltsis anti inimestele aiandusnõuandeid, peeti koosolekuid, pidutseti puhkeõhtutel ja käidi ekskursioonidel. Kogu Eesti sai läbi sõidetud. Seltsi suvepäevad olid väga suurejoonelised – rongkäigu, pasunakoori ja telklinnakuga. Väikest viisi tegeldi ka äritegevusega: seltsi liikmed said osta purgikaasi ja kilet, mida tol ajal oli inimestel raske hankida.

Endise seltsi eestvedajal on suur virn albumeid fotodega seltsi tegevusest. Igast fotost on midagi meenutada. Enamik on tema enda tehtud.

Eaka mehena on ta tänapäeva elu ja poliitikaga hästi kursis. Iga päev kuulab raadiost ära hommikused uudised, õhtuti jälgib telerist uudistesaateid. Lugemislaual on alati Postimees, Valgamaalane ja Maaleht. Viimase lisad Targu Talita on ta ajaviiteks kokku köitnud raamatuks.

Artiklite kirjutamine ei ole Kaljo Viirale endalegi võõras. Neid on vahel ilmunud kohalikus lehes. Praegugi on üks pooleli. Mees püüab linna probleemidega kursis olla ja ka ise nendes ajaleheveergudel kaasa rääkida. Nii saavad lugejad tema mõtetest osa. Vana kooli mehena ei arva Viira arvutist midagi, vaid trükib ehtsa trükimasinaga.

Valimaminekust ta seekord ei hooli. Varem on küll käinud. «Kes Riigikogusse sisse saab, muutub varsti samasuguseks, nagu teised ees olnud,» on elu näinud mees pettunud. Samas muretseb Kaljo Viira selle pärast, et Valga-taolises väikelinnas on inimeste palgad väikesed. Oleks vaja, et need ka siin kandis tõuseksid ja inimeste elujärg paremaks muutuks.