Tänavu sündis Otepää kultuurikeskuses omalaadne küla, kus 4.–16.
detsembrini sai uudistada ja olla osaline lõbusate noorpäkapikkude
jõulunäidendis, õppida väärikate päkapikuemandate juures käsitöökunsti ning
nautida talvepealinna jõuluimet.
Ürituse algataja ja eestvedaja, Otepää päevakeskuse töötaja ja
vallavalitsuse liige Marika Ein kinnitas, et mõte päkapikuküla luua on tal olnud
juba pikemat aega.
«Olen alati imestanud, kuidas saab talvepealinn tegutseda ja elada
ilma päkapikumaata,» rääkis ta ja oli rahul, et päkapikuküla nüüd valmis on. Ta
avaldas ka lootust, et sellest kujuneb talvepealinna kroonijuveel ja kauakestev
traditsioon.
«Meil kujunes suurepärane vabatahtlike meeskond. Kõik töötasid
ühise ürituse ja hea idee teostumise nimel,» rääkis Ein.
«Oma näidendi ehitasime üles põhimõttel, et näitlejad vestlevad
saalis viibivate lastega. Tahame, et tekiks sünergia, milles kõik tunneksid end
osalisena, mitte juhusliku külalisena.»
Igaüks, kes uksest sisse astub, on päkapikuküla elanik, osake
sellest võlumaast. Keegi ei pea mõtlema, kuhu ta võib istuda või astuda. Kui
laps tahab joosta või liugu lasta, siis päkapikud soosivad seda igati. Püütakse
kõiges laste ja vanemate soovidele vastu tulla. Isad ja emadki võiksid argipäeva
unustada, olla lapsemeelsed ja osa muinasloost, sest päkapikuküla on võimaluste
maa.
Lapsed võivad laval esineda nn jõuluvanatuleku peaproovil –
päkapikuküla elanikele luuletusi lugeda ja laulda. Paljud lapsed kasutavad
rõõmuga võimalust omandada esimene lavakogemus.
Päkapikukülas võib meistrite juhendamisel käsitööd tegema õppida.
«Proovime oma muinasmaal eesti käsitööd ausse tõsta ja väärtustada. Leidsime
inimesi, kes näputööd oskavad, kuigi tänapäeval pole see just lihtne,» kinnitas
Marika Ein.
Jõulukülas on suudetud vältida kommertsi ja saavutada selle
koduselt armas väljanägemine. Dekoratsioonides on kasutatud looduslikke
materjale: pilliroogu, sammalt, puuoksi, lilli, taimi, käsitööd.
Otepääl on suudetud tõestada, et hea asja loomisel on tahtmine
rahast olulisem. Marika Ein lubab, et päkapikuküla avab oma uksed ka järgmisel
aastal.
Pigilinna jõulumaa külalised aitasid kadunud kingijagajat
otsida
Printsessid. Haldjad. Nõid. Punamütsike. Upsaka naise lihane ja
võõrastütar. Lumiroosike. Seitsmepenikoormasaabastega infotehnoloogiline hiir.
Päkapikud. Jõulueit. Tegelased, kes oma kodumuinasjutust sattunud teise või
hoopis tänapäeva.
Kuid keegi oleks justkui puudu? ... Õige! Jõuluvana ju kadunud!
Kui kadunud – tuleb otsima minna! Ja asutaksegi teele.
Sellised sündmused nimetatud ja veel paljude teiste tegelaste
osalusel leidsid aset Pigilinna jõulumaal. Täpsemalt Tõrvas kunagises Patküla
põhikoolis, mille uuemas osas on end sisse seadnud linna avatud noortekeskus.
Jõulumaa tegevused viisid külalised vanasse ossagi.
Teekond Jõuluvana otsimiseks kulges läbi paksu metsa, teejuhiks
Punamütsike (noorsootöötaja Merike Soomets). Esimene lootus oli nõial, kes elas
oma koopas ja kellel oli oma nõiakaev. Kuid keda seal polnud, oli Jõuluvana.
Ei leitud otsitavat ka lossist, kus üks printsess kolmest –
Lumiroosike – äratamist ootas.
Järgmine peatus oli kurja võõrasema juures, kus oma tütrel kõik
õigused, kuid kasutütar pidi täitma kõikvõimalikke ja võimatuid ülesandeid.
On inimene, kuid pole ka. Pealtnäha vana, aga seest noor. Neid on
üks – ei-ei, tegelikult ikka tuhandeid ... Just sellisele kirjeldusele vastava
olevuse pidi kasulaps üles leidma. Tüdrukul vedas – taas tuli appi haldjas. Ja
selgus saabuski. Jõuluvana oli nimelt sealsamas lähedal ja valju norina järgi
oli selge, et vana põõnab rahumeeli.
Otsijate hüüdmiste peale ärkas maailma tähtsaim mees
(noortekeskuses puidutööringi juhendaja ja internetipunkti eest vastutav Aado
Kaasik) üles. Ta kutsus otsijad sisse, rääkis neile veidi jõuludest ja ergutas
ühislaulule. Tema pakkus ka piparkooke ja teed, jagas kommipakke.
Tõe huvides olgu öeldud, et jõulumaa tegevused ei alanud Jõuluvana
otsimisega. Esimesena võttis külalised õues vastu Jõulueit (kunstnik Saale
Markvard), kes koos abilisega (noortekeskuse töötaja Jaan Tauk) õnnetina valas.
Ülakorrusel kanti ette lühike etendus. Sealt siis otsingud algasidki.
Pigilinna jõulumaa idee sündis ühest küljest eelmise aasta
päkapikkude töötoast, teisalt mujal Eestis korraldatavatest samasugustest
ettevõtmistest. Mõtte arendus algas Tõrva kultuurimajast (direktori kohusetäitja
Pille Ilisson) ja jõudis noortekeskusse (Merike Soomets). Järgmisena kaasati
Tõrva gümnaasium (näiteringide juhendajad Eve Valliste ja Laine Tangsoo).
Loomulikult lapsed ja noored.
Kogu meeskond kasvas umbes 50-liikmeliseks, nende hulgas ka Tõrva
linnahooldusamet, kes aitas kaasa metsa «tekkele». Kostüümid osteti, laenati ja
õmmeldi (aitas Tõrva gümnaasiumi käsitööõpetaja Liivi Orav).
Rahaga toetasid Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu nõukogu.
Pigilinna jõulumaa sulges uksed eile. Iga päev võeti vastu neli
gruppi. Huvi oli suur – tunnisele kavale pääsesid
kiiremad.
Valga lapsed meisterdasid, laulsid ja
tantsisid
Vanemad uudised