Masendus ja meeleheide kipuvad kallale, tekib saamatustunne. Enamik, kellega vestlusse asud, kaebab samuti sisepingeid ja väsimust. Viimaste ühisnimetajaks võib pidada rahulolematust. Tahaks süüdlasi otsida.

Seoses sellega meenus mulle mõni aasta tagasi osaks saanud võimalus osaleda ametnikele mõeldud narkoalasel teabepäeval, kus põhiesineja oli tuntud psühhiaater Anti Liiv. Ta on tuntud nii oma teadmiste kui ka vahel üsna terava keele poolest ja sellel teabepäevalgi ei läinud teisiti.

Tuntud tohter ei andnud narkomaaniast pääsemiseks neile, kes juba selle küüsis, kuigi palju lootust. Pigem hoiatas ta kaaskodanikke narkopohmeluses tegelaste eest. Ent teabepäev lõppes aruteluga sõltuvushaiguste põhjuste üle, mille käigus Anti Liiv korraga oma karmivõitu koore maha heitis.

«Ma soovitaksin kõigil esmakordselt või meeldetuletuseks lugeda Juhan Liivi jutustust Punasoo Marist ning seda igati propageerida,» arvas ta.

«See jutustus pealkirjaga «Igapäevane lugu» on näide rahulolust ja oludega leppimisest."

Vaesest perest pärit Punasoo Mari sai taluperemehele mehele. Sündisid lapsed ja paistis, et kõik läheb hästi. Ent siis kaotas ta abikaasa, viimaks põles talu maha ja Marist sai vallavaene. Ta ei nurisenud ega ihaldanud almust, ei soovinud midagi rohkemat kui tal oli – tilgake piima, tükike leiba ja seljariided.

Rahulolematuse viljad on halvad mõtted ja kurjad teod. Tänavusuvine katsumus valgalastele oli tänavate remont ja kanalisatsioonitööd.

Tuli turnida teeveertel ning taluda tolmu, liiva ja pori. Tulemuseks on mitu kenasti asfalteeritud, siledat tänavat, ka äärelinnas. Kahjuks ka palju nurinat, et töid pole tehtud küllalt hästi ning nüüd uhavad autod neil uulitsatel liiga suure kiirusega sõita. Lisaks pole mitte kõiki tänavaid korda tehtud ja kaugeltki igal majal pole veel üldkanalisatsiooniga liitumise võimalust.

Pedeli tehti puhtaks ja kaldad korrastati linlastele puhkamiseks. Osa viimastest aga kasutab enda heaks tehtut tegijate mõnitamiseks lõhkumise ja reostamisega – arvata on, et nooremapoolsed inimesed.

Reklaam ja edukusele rõhumine tekitavad petliku illusiooni, et igaüks võib saavutada mida tahes. Jõuda ükskõik kui kõrgele ametipostile või soetada endale, mida hing vähegi ihaldab.

Puudu võib jääda tahtejõust ja töökusest, vaimuandeidki on inimestele antud erinevalt. Reaalsus näitab oma karmi palet ja kõige kergem on selle eest põgeneda illusioonidesse – seda need sõltuvusained ju pakuvad. Veel karmim tõsiasi on, et sealt ei saa enam hästi tagasi ja väga huvitav ning põnev elu jääbki elamata, õige ligimesearmastus tundmata.

Noored ei hooma seda, kui isa-ema kodus ei selgita, et vabaduse ja õiguste võrdväärsed partnerid on kohusetunne ja vastutus.

Tõeline kingitus on kohtuda inimesega, kes on rahul selle tööga, mida ta teeb, olgu see juht, erispetsialist või lihtne töömees. Kahjuks pole lihtsa töö tegijad meie ühiskonnas eriti hinnas. Nad on justnagu nurga taha surutud ja nohistavad seal midagi. Raha neil ka suuremat pole. Väärikust on sageli rohkem kui mõnelgi libekeelsel poliitikul või matsikommetega rahatuusal.

Kui viidata nüüd veel kord tohter Anti Liivi kõnelusele Punasoo Marist, siis tahtis ta rõhutada lepitust, mis ei asu kusagil mujal kui inimese enda sees. Jõulud on kohe käes ja varsti ka aastavahetus. Kui tagasi vaadata, oli see üks ilus aasta. Kogu aeg oli midagi teha ja uudistada. Sai kirutud, nutetud ja rõõmu tuntud, kaasa ja kahetsust tuntud. Ning tegemata jäänud nn suur tegu on kenasti eespool ootamas.