On ka kindel, et osa reserve, nagu töötukassa ja pensionikassa reserv, on seadustest tulenevate kohustustega kaetud ja sealt, olgu seal miljardeid kui palju, raha võtta pole võimalik.

Kuid vaikselt – nagu kurk peenral päikesepaistel – on massi kasvatanud ka riigi stabiliseerimisreserv, mis ootab oma aega. Kui kurgi puhul on tema kasutamine perenaisele juba istutamisel selge ning kasvu ja realiseerimise aeg teada, siis stabiliseerimisreservi kasutuselevõtuga on asi keerulisem.

Kõik ei pruugigi teada, mis on stabiliseerimisreserv. See on eelarvevahenditest ja muudest laekumistest moodustatud vara kogum. Reservi kantakse riigieelarves ette nähtud rahalised vahendid, riigivara erastamisest saadav tulu, Eesti Panga kasumist tehtud eraldised ja stabiliseerimisreservi haldamisest saadud tulu ning muud laekumised.

Reserv loodi 1997. aastal mahus 701,6 miljonit krooni. Käesolevaks ajaks on reservi maht kasvanud 6,6 miljardi kroonini ehk paisunud suuruseni, mis nõuab vastust küsimusele, kui suureks me reservi planeerime ning milleks ja millal me raha kasutama hakkame. Seni on reservi kasutatud vaid pankrotistunud Eesti Maapanga klientide nõuete katteks – summas 266 miljonit krooni.

Reservi praegune investeerimisstrateegia töötab põhimõttel, et vahendid ehk raha paigutatakse Eestist väljaspool olevatesse krediidiasutuste, ettevõtete ja teiste Euroopa riikide (näiteks Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Austria, Soome) võlakirjadesse ja hoiustesse.

Investeeringute keskmine ajaline pikkus on kaks aastat ning vajadusel on need rahaks muudetavad kolme kuuga.

Reservi haldamist korraldab ja selle eest vastutab rahandusminister. Reservi nõukogu ülesanne on aga nii valitsusele arvamuse esitamine tema tehtud reservi kasutuselevõtmise ettepaneku kohta kui ka pädevuse piires ettepanekute esitamine reservi kasutamise kohta.

Stabiliseerimisreservi vahendite rakendamise otsustab Riigikogu vabariigi valitsuse ettepanekul.

Neid võib kulutada üldmajanduslike riskide vähendamiseks ning pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks. Veel võib raha kasutada riigi sotsiaalmajanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks.

Kuna riigis eksisteerib olukord, mida võiks ausalt kriisiks nimetada, tuleks stabiliseerimisreservi kasutuselevõttu tingimata kaaluda. Milleks võiks siis seda raha kasutada?

Pöördume nendele keerulistele ja vaevalistele radadele, kus kohalikud omavalitsused korrastavad ühtekuuluvusfondi abiga veevarustuse ja kanalisatsioonisüsteemide rajatisi.

Eesti riik on võtnud kohustuse kanaliseerida rohkem kui 2000 elanikuga omavalitsused, nõue tuleneb Euroopa Liidu direktiividest. Rahahädas riik on aga projekti omaosalusest loobunud.

Projektid on kõik kallinenud ja keskkonnaminister välja andnud vaenulikke määrusi, seega on osa kohalikke omavalitsusi sattunud olukorda, mis võib kaasa tuua vee- ja kanalisatsiooniprojektide pooliku realiseerimise. See tähendab aga direktiivide täitmata jätmist, mis omakorda võib tuua riigile uued miljonilised reoveetrahvid.

Loomulikult ei tea veel keegi, kes hakkab trahve maksma: kas riik oma eelarvest või jääb see omavalitsuse kohustuseks, kes direktiividest tulenevaid kohustusi paraku ei täida.

Näiteks võib siinkohal tuua Tõrva linna, kes küll on eeskujulikult täitnud kõik projekteerimise ja ettevalmistuse tingimused, kuid ei suuda täismahus projekti käivitada isegi siis, kui omaosaluseks võetakse maksimaalselt pangalaenu. Linna eelarve maht seab siin ette piirangud. Riik oma osa selles projektiperioodis raha enam ei eralda.

Teema kohta esitatud kirjalikele küsimustele vastates tõdes õiguskantsler Indrek Teder, et Eesti Vabariik on võtnud kohustuse täita direktiivi asulareovee kogumissüsteeme ja puhastamist käsitlevaid nõudeid, kuid direktiiv ei näe ette, kuidas riigil tuleb eesmärk saavutada.

Teisisõnu on see poliitilise otsuse küsimus, milliseid samme Eesti Vabariik astub, et võetud kohustused õigeaegselt täidetud oleksid. Kuid õiguslikult on oluline, et riik peab võetud kohustused täitma.

Seega oleks mõistlik kaaluda stabiliseerimisreservi kasutamist, et riik osaleks projektides samas mahus ja sarnaselt struktuurivahendite kasutamise eelmise perioodiga ja oleks tõeline partner kohalikele omavalitsustele nende rasketel aegadel. Raha kasutamine oleks vastavuses selle kasutamise nõudega ehk oleks suunatud pikaajalist ühiskondlikku tulu toovatesse investeeringutesse.

Ka majanduse elavdamise seisukohast on taoline ettevõtmine teretulnud. On ju valitsuse ülesanne majanduse langusfaasis olukorda ohjata, kontrollida ja appi tulla.

Usun, et ettepanek on arutamist väärt. Vaevalt, et riigis majandusega asi nii hull on, et stabiliseerimisreservi raha lihtsalt eelarveaukude katteks võtma ja igapäevasteks kuludeks ära sööma peaks. Ega see mõni küps kurk ole.