Tulevane Eesti Vabadussõja kangelane ja ühiskonnategelane Soots sündis 12. märtsil 1880 Valgamaal Helme vallas.

Linna külast mõni kilomeeter eemal iidsete puude varjus asub põline Küti talu. Tänapäeval on seal ainult laokile jäänud ruumikas elumaja, kõrvalhoonete varemed ning igast küljest vohama löönud võsa. Üksnes mälestuskivi kunagise talu rehielamu asemel viitab, et selles paigas on aastaid tagasi elu olnud.

Õpingud

Selles talus sündiski Jaan Soots. Tema vanemad olid talupidajad. Pere oli suur, nagu tol ajal eestlastel kombeks oli. Vanemad suutsid üles kasvatada viis poega ja kolm tütart.

Jaan Sootsi haridustee algas Helme valla- ja kihelkonnakoolis. Tarkuste omandamisele lisaks osales Soots aktiivselt Jakob Hurda rahvaluulekogumiskampaanias ning teistes ühistegevustes.

Oma teadmisi täiendas Soots Riia Õpetajate Seminaris. Ka seal õppis ta hästi ja oli aktiivne ürituste korraldaja.

Aga koolmeistrit noorukist ei saanud. Ta otsustas sõjaväelase elukutsele pühenduda ja astus 1900. aasta veebruaris vabatahtlikuna tsaariarmeesse.

Aastatel 1902–1905 õppis Jaan Soots Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandi aukraadiga. 1913. aastal lõpetas Soots Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ja saadeti seejärel Saraatovisse rooduülemana stažeerima.

Järgnevatel aastatel tutvus Soome kindrali Mannerheimiga ning sai peagi Sootsist tema ratsaväediviisi staabiülem.

Tagasi Eestisse

1917. aastal saadeti Soots Kiievisse lendurvaatlejate kooli, mille lõpetamise järel kutsuti Vene sõjavägede ülemjuhataja staapi. Venemaale saabunud keeruliste olude tõttu õnnestus tal Vene sõjaväest pääseda ja naasta Eestisse. Selleks ajaks oli teda juba autasustatud Püha Stanislavi, Püha Anna ja Püha Vladimiri ordeniga.

6. detsembril 1917 määrati Soots I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks ja Juhan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks.

24. veebruaril 1919 määrati ta Eesti vägede ülemjuhatajastaabiülemaks. Soots oli põhiosa Eesti Vabadussõjast ülemjuhataja Laidoneri kõige lähem abiline. Sama aasta novembris määrati Soots Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vaheliste rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni liikmeks.

Vene poolega läbirääkimisi pidades ilmnes Sootsi järjekindlus ja asjatundlikkus. Ta ei löönud kohkuma Nõukogude delegatsiooni alatute nõudmiste, mõnitamiste ning röövellike ambitsioonide ees.

Vabadussõjasosutatud teenete eest sai Jaan Soots Eesti Vabariigilt Vabadusristi, rahalise autasu ja 92hektarilise maa Viljandi lähedal Karula mõisa südames. Eelmainitutele lisaks sai ta veel Soome Valge Roosi, Läti Karutapja ja Poola Polonia Restituta ordeni.

25. märtsil 1920 lahkus Jaan Soots tegevteenistusest ja asus poliitikutööle. Ta oli Eesti Vabariigi sõjaminister, sõjanõukogu liige, Tallinna linnapea, Riigikogu kõigi koosseisude põllumeeste rühma liige. Sellele lisaks jäi tal aega veel tegutseda oma talus.

Sootsi algatusel hakkas Vabadussõja ajal ilmuma ajakiri Sõdur.

1940. aastal ajasid okupandid Jaan Sootsi tema kodutalust välja. Samal aastal arreteeriti ta oma Tallinna korteris ning saadeti Venemaale vangilaagrisse, kus ta 6. veebruaril 1942 tapeti.

Mälestusüritus

Kaitseliidu Valgamaa malev ja Sakala malev, Valga piirivalvepiirkond, Helme vallavalitsus ja teised isamaaliselt meelestatud kodanikud tähistasid kindralmajor Jaan Sootsi 125. sünniaastapäeva miitinguga tema sünnikodu tähistava mälestuskivi juures.

“Helme vald peab oma kuulsate inimeste mälestust kalliks. Teeme meist oleneva ka selleks, et teed kindralmajor Jaan Sootsi sünnikodu, Küti talu juurde ei rohtuks,” pöörus kohalolijate poole Helme vallavanem Tarmo Tamm.

Ta lisas, et Helme vallas on projekteerimisel jalgrattarada, mis möödub ka Küti talu teeotsast. Ehk rattasõitjad leiavad siis tee selle mälestuskivi juurde, meenutamaks inimest, kes andis oma jõu iseseisva Eesti Vabariigi sünni eest.

Valga piirivalvepiirkonna logistikaülem kapten Meelis Kivi tutvustas kindralmajor Jaan Sootsi elu- ja võitlusteed.

Kohalolnud asetasid Küti talu õuel mälestuskivi jalamile lilli.