Kaitseliitlased tahtsid iga hinna eest oma mullust võitu kaitsta, politseinikud aga tulid tõestama, et ka nemad oskavad head jalgpalli mängida. Alles mängu üheksandal minutil kaikus esimene rõõmuhüüe üle väljaku ja politseinikel õnnestus lüüa esimene värav.

See aga ei kahandanud vastasmeeskonna võitlusvaimu. Veelgi enam – käest lastu tuli tasa teha. Kaheksateistkümnendal minutil õnnestus politseinikel teist korda pall kaitseliitlaste väravasse saata.

Kolmekümne üheksandal minutil tuhises Hare Undi löödud pall võimsa hooga politseinikest jalgpallurite väravasse. Mänguõnn oli täielikult Valga politseijaoskonna poolel. Üsna lühikeste vaheaegade järel suutsid nad kolm korda palli kaitseliitlaste väravasse läkitada.

«Seekord vedas tõesti meil paremini,» ütles politseijaoskonna ülemkomissar Tõnu Kürsa pingelise matši lõpul. «Mario Kants ja Tarmo Tapfer kumbki kahe väravaga ning Rene Sildniku löödud üks värav kindlustasid meile võidu. Kuid seda raskemaks läheb meil kindlasti järgmisel aastal. Olen veendunud, et kaitseliitlased tihendavad oma treeningugraafikut ning järgmiste võistluste ajal me alles näeme nende taset.»

Samas kinnitasid mõlema meeskonna liikmed, et sõpruskohtumisel pole võitjaid ega kaotajaid. On ainult ühine soov mõned hetked koos tervisespordile pühendada.

«Ühised treeningud ja sõpruskohtumised on kõige parem viis ametkondadevahelise koostöö süvendamiseks ning vastastikuse mõistmise ja lugupidamise arendamiseks,» ütles Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik kapten Rein Luhaväli.

Samas lisas ta, et seda jalgpallimatši võib juba traditsiooniliseks lugeda.

«Ka eelmisel aastal võtsid nimetatud jõustruktuuride jalgpallimeeskonnad teineteisest mõõtu. Seekord näkkas paremini Kaitseliidu Valgamaa maleva vutimeestel. Mängu lõpuks õnnestus tabelisse kanda neli väravat. Politseinikud jäid kahe väravaga tahapoole. Seda pole vastasmeeskond ilmselt tänapäevani unustanud.»