Sel sügisel on palju räägitud interneti turvalisusest. Microsoft Eesti koos Tallinna Perekeskuse, lastekas.ee portaali, lastekaitse liidu ja Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalitusega viisid läbi netiohutuse kampaania «Veebivend» ning avalikkuse tähelepanu alla on sattunud mitmed pedofiiliajuhtumid.

Ühe osana «Veebivenna» kampaaniast korraldas Turu-Uuringute AS laste (6–14aastased) internetikasutamise ja -harjumuste omnibuss-uuringu, mis näitas, et Eesti lastest kasutab internetti pea 90% ning kaks kolmandikku lastest viibib internetis iga päev. Seega on suurele osale lastele tagatud juurdepääs internetile.

Teisalt, ehkki arvuti on tänapäeval üsna tavaline abimees õppetöös, tunnistasid lapsed, et enamik internetis veedetud ajast kulub neil siiski jututubades kolamisele ja sõpradega suhtlemisele. Rohkem kui pooled lastest toovad põhjenduseks niisama ajaveetmise.

Järgneb sotsiaalse kuuluvuse tunne «teised käivad ju ka», uute sõprade otsimine ja kogutavate asjade vahetamine. Uuringust ilmnes, et väiksematest linnadest pärit lapsed on palju aktiivsemad internetisuhtlejad kui suurlinnades. Seega kasutavad lapsed internetti oluliselt rohkem suhtluskanalina kui uute teadmiste hankimiseks.

Kui siia juurde lisada veel asjaolud, et lastevanemate huvi oma võsukeste interneti-tegemiste vastu väheneb koos lapse kasvamisega ning enamikus temaatilistes kirjutistes on tähelepanu pööratud vaid interneti kasutamisega seotud ohtudele, olemegi mures.

Kui internet on üks maailma avatumaid sümbolite süsteeme, kus paljud lapsed veedavad aega igapäevaselt, siis kas ei peaks me internetis rohkem tähelepanu pöörama arendavale tegevusele?

Lastega interneti ohtudest rääkimist ning loovuse avaldumise toetamist võiks vaadelda ühe mündi kahe poolena. Mõlemad on äärmiselt olulised.

Ideaalpildis mahub sõpradega suhtlemise kõrvale ka päevasündmuste ja -teemade jälgimine, huvialakirjanduse lugemine, kultuurse meelelahutuse tarbimine ning teised arendavad tegevused (ja mitte ainult internetis). Kuid kõige selle juures peab laps olema teadlik internetis levivatest ohtudest, usaldama iseennast ning suutma õigeid otsuseid langetada.

Ilmselt nõustuvad kõik täiskasvanud, kes vähegi interneti avarustes uidanud, et uue info leidmine ning selle sidumine olemasolevate teadmistega võib pakkuda samalaadset ahaa-elamust kui loova mõtlemise tulemusena tekkinud uus mõte või kauaotsitud probleemilahendus. Ent kuidas viia seda teadmist lasteni?

Käesoleva artikli autori poolt Eestis läbiviidud loovusealased uurimused tõendavad, et kõrgema loova mõtlemisega lapse kodus räägivad vanemad ja lapsed omavahel sageli igapäevastest tegemistest, teadusest, kultuurist, maailmas toimuvast ning lapsel ja vanemal on ühiseid huvitegevusi.

Reeglite asemel suunatakse nendes kodudes rohkem tähelepanu õige ja vale selgitamisele ning seda tehakse läbi isiklike näidete. Oluliseks peetakse sõltumatuse kasvatamist koos vastutusega. Väärtustatakse julgust.

Ka internetis jõuavad lapsed loovust arendava tegevuseni paremini täiskasvanute abil. Last tuleb suunata ja innustada, rõõmustades tema ebatavaliste tegevustulemuste üle. Oluline on ülesandepüstitus, eesmärk, mis võimaldab pakkuda loovaid lahendusi.

See, kuidas oma last rohkem loovusele innustada, jäägu esialgu iga lapsevanema isiklikuks loova mõtlemise ülesandeks. Kuid kui internetis on peidus nõnda tohutu potentsiaal, siis kas ei peaks me samaväärselt ohtudega tähelepanu pöörama interneti arendavale küljele?