Ümber keerates näen säravaid lapsesilmi. Kunagine naabripoiss Mihkel on peaaegu et meheks kasvanud. “Ei, seda küll mitte,” on küsimus vastuse saanud.

Toimub lühike infovahetus kajadest ja vastukajadest ning tänavaintervjuu on edukalt läbitud. Lapsed ei ole kiitusega iialgi kitsid. “Mulle meeldis, kuidas sa meie Valga Laia tänavat tutvustasid!” annab Mihkel laia naeratuse saatel oma hinnangu.

Alles koju jõudes hakkab endise naabripoisi küsimus mu peas üha enam kummitama. Miski justkui kriibib hinge. Ühtäkki tõden: muidugi tunnen ma end teisiti. Kui oma peres enam päris pisikesi lapsi päevast päeva ringi jooksmas ei ole, kipuvad täiskasvanud unustama, et kõikjal meie ümber on lapsed. Meenusid Veski kõrtsis veedetud tunnid.

“Kuldsuu” eelvoorus žürii laua taga istuvate Volkonski ja Lundveri surmtõsised näod ei meenutanud ka millegagi, et tulemas on saade, mille vaatajaskond koosneb peamiselt teismelistest poistest ja tüdrukutest.

Arvates, et eelvoor on vaid tõsisem katse sõelale pääsemiseks, ei mõelnud minagi hetkel muule, kui et pean rääkima žüriile vana lugu, mis tänapäeva taas sobib. Lugu, mis pilab bordelle, mida meedias hellitavalt lõbumajadeks nimetatakse, ja mis peaks täiskasvanud inimesele meelde tuletama, et narkootikum ei ole mõnuaine, vaid sulaselge mürk.

Lugu, kus inimene mõistaks, et kui asju nende algupäraste nimedega nimetada, on nende mõiste räigem, kuid sisu lihasse lõikava mõõga efektiga.

Kui mul sai kõrtsi väikesel laval oma etteaste sooritatud ja tehti vaheaeg, oli rohkem võimalust ka Kuldsuu kandidaatidega tegeleva teletöötaja juttu kuulata. Kostis kõrvu, et needsamad juba esitatud lood võivadki saatesse minna. Polnud mingit kuiva trenni, kohe oldi astutud võitlusse!

Vaatasin enda ümber laudade taga istuvaid poisse ja rõõmust sädelevat tüdrukutirtsu ning alles siis hakkasin asja üle tõsisemalt mõtlema.

Viimases hädas tegin pähe surmtõsise näo ja üritasin saatejuht Tiidule selgeks teha, et loo saatesse panemine ei ole hea mõte. Efekt oli nagu meedias ikka – vastupidine. Saatesse pandi lisaks loole veel ka see lõik, kus ma puhtsüdamliku ja ainult Sukale mõeldud ülestunnistusena pihtisin, et läksin saatesse salaja.

Ükskõik kus meie, täiskasvanud, oma igapäevatoimetusi teeme, meeles tuleb alati pidada seda, et lapsesilm on terane vaataja ja kõrv kuuleb ka seda, mida täiskasvanud oma maailmas teevad.

Tahaksin, et sellele mõtleksid ka need, kelle käes on võim ja otsustamisõigus, mida lasta trükki ja mida näidata teleekraanil.

Lõpetuseks aga lugu, mida plaanisin parematel päevadel rahva palge ette tuua.

Eesti Arstide Selts kontrollib, milline kõhulahtisti müügilt ära võtta. Kolmele katsealusele antakse võrdne kogus ravimit ja palutakse neil joosta kõrghoone treppe pidi üles. Esimene katsealune keerab neljandal korrusel tualettruumi, teine jõuab kuuenda korruseni ja suundub peldikusse. Kolmas katsealune jõuab kergelt joostes viimasele korrusele. Võetaksegi ravim apteekide müügiartiklite nimekirjast maha.

Kuu aega hiljem saab arstide selts kaebekirja: “Olen osalenud kõigi juhtivate pesupulbritootjate plekieemaldajate katsetel. Kuna pole neilt senini abi saanud, palun teil kinni maksta pesupulbrite katsetamistega kaasnenud kulud ja minu püksid, mis ma teie katsetel osalemise ajal esimesel korrusel täis sittusin.”