Nii sõitiski mõni aeg tagasi mööda Eestit nn helkurauto-buss, mille roolis ja ühtlasi lektor oli Aivar Põld. Omapärane sõiduk tegi peatuse ka Valgas.
"Rohkem kui 90 protsenti kogu liiklusinfost tajub inimene silmadega," teatas Põld paariteistkümnelisele kuulajaskonnale, kes väikeseks auditooriumiks kohandatud liiklusvahendisse korraga mahtus. "Kuid pimedas registreerib inimese silm ainult viis protsenti tegelikust infokogusest."
Igat helkurita jalakäijat peaks ettevaatlikuks tegema asjaolu, et lähituledega sõitev autojuht märkab teda alles 30–40 meetri pealt, halva nähtavuse korral väheneb vastav vahemaa 15–20 meetrini.
Pealegi – mida vanem roolikeeraja, seda rohkem valgust tema silm vajab, sest on kindlaks tehtud, et iga kolme eluaastaga kahekordistub nõutav valgushulk.
Põllu sõnul paneb igasugune statistika üldjuhul noored kuulajad naljatama. Naeru- ja lõõpimishimu aga raugeb, kui tuua surmaga lõppenud avarii näide, milles enne hukkunu äraviimist tuli esmalt tolle jalg üles leida.
Samas on laste hulgas helkuri kandmine tunduvalt tavalisem nähtus kui täiskasvanute puhul (EMORi andmeil puudus mullu helkiv lisand rõivastuse juures väikestel ja suurtel vastavalt seitsmel ja 40 protsendil). Pole ka ime – tootjad lisavad helkurdetaile juba lasterõivastele ja vaba aja ihukatetele, mida nooredki palju kannavad.
Kuid mitte ainult helkur ei aita meid pimeduses välja paista. Ka lamp, heledad riided või spetsiaalne n-ö helkurvest, mida lasterühma saatjad kindlasti kasutama peavad, suurendavad turvalisust.
Siinkohal kummutas Põld arvamuse, et kui lumi maas, hakkab tume kogu sellel paremini silma. Selgus, et vahet pole mingisugust.
Lektor korraldas kohalolijaile ühe katse. Selle läbiviimiseks pidi igaüks panema ette "prillid", millel põlevate elektripirnide ülesanne oli kandjas tekitada samasugune tunne, nagu on sohvril roolis.
Kustutanud ruumist üldvalguse, eemaldus mees "autojuhtidest". Samamoodi demonstreeris ta eri kuju, värvi ja materjalist helkureid.
"Üldjuhul on Soome omad ühed kindlamad," teadis Põld ja soovitas helkuri omandamisel selle päritolumaa kindlaks teha. Ta meenutas ka mitte eriti ammust lugu Hiinas valmistatud helkuritest, mis tegelikkkuses justkui mänguasjadeks osutusid.
Põhiline on tahtmine end kaitsta ja nähtavaks teha, kinnitas Põld. Tema sõnul ei tea paljud veel, et helkuri kandmine on kohustuslik nii maanteel kui linnas. Linnas osalt ka seetõttu, et paljudes omavalitsustes lülitatakse öösiti kokkuhoiu pärast tänavavalgustus välja.
Kohustuse eiramise eest võib saada trahvi kuni 600 krooni. Kuni kümme korda suurema summa võrra võib kukkur kergeneda, kui tekitati liiklusohtlik olukord või oli liikluseeskirja rikkuja joobes.
"Kuussada, asi seegi. Käib küll. Ja helkur ka lõugade vahele," ütles resoluutselt end harima tulnud olevat kaheksa-aastase juhistaaþiga Allan Purika, kellega ühes olid ka kaasa Merje ja lasteaiaealine Anette. "Kui ikka sõidad ja keegi ootamatult nähtavale ilmub, siis süda tükk aega pärast väriseb sees."
Peamiselt oli helkurituuri Valga peatus mõeldud kooli- ja lasteaiaõpetajatele, õhtul olid oodatud ka linlased.
"Mis puudutab õpetajaid, siis oli päris suur huvi. Linnakodanike kohta seda eriti öelda ei saanud," ütles Valga politseijaoskonna pressiesindaja Vahur Ilumets. Politseirahva koostööpartner ringsõidu korraldamisel oli maanteeamet.
Kogu tuuri vältel jagas Põld laiali umbes 700 helkurit ja vastavat paela. Pärast Eestit oodati rahvusvahelisele kontsernile 3M kuuluvat autot Lätis.
Tee koduleheks
Kui kuulata tähelepanelikult liiklusuudiseid, jääb mulje, et ei möödu päevagi, mil ei nimetata ühtki õnnetust, mis seotud helkurita liikunud jalakäijaga. Ehkki enda autojuhtidele märgatavaks tegemisega on olukord asjaosaliste väiteil mõnevõrra paranenud, tuleb selgitustööga jätkata.
