Käisi sõnul on tänavu saaki koristades pidanud väga hoolas olema
ja vihmahoogude vahel võtma. Samas on märja vilja kuivatamine neelanud pea kogu
tulu, mis vilja eest saadud. «Rapsi ja talinisu sai veel normaalse niiskusega,
siis olid ilmad ilusad ka,» sõnas Käis.
Enamus Kitse-Ado saagist on läinud söödaviljaks. Ainult osa
talinisu läks ka toiduviljaks.
«Loomasööt on mul käes,» rääkis Käis. «Odrapõld oli kõrge mäe
peal, seal sai võetud üle 40 hektari. Kokkuvõttes viljasaagil ei ole vigagi,
talinisu oli viis tonni ja taliraps oli kolm tonni hektarilt, aga seda läbi
sossutada on tohutu küte.» Mehe sõnul võtab kaks kuivatit korraga töös olles
15–20 liitrit kütust tunnis.
«Endale jääb nii töö rõõm,» ütles Käis. «Vilja hinnad on nii
madalad, et eks ta üks rist ole. Mina ikka proovin viimase võimaluseni ära
võtta. Praegugi ootan, mis ilm teeb, kas saab minna põllule. Kuivatid on tühjad.
Loodad ikka, et järgmine aasta on parem.»
Lisaks küttele on vaja ka masinad töökorras hoida. Ats Käis toob
näite, kuidas ta tellis ühelt ettevõttelt kuivati elevaatori vahetuse, sest
vanal oli võimsus väiksem ja kitsad torud kippusid niisket rapsi võttes
ummistuma. Arve, mis esitati, oli 180 000 krooni, pluss töö eest ainult 47
000 krooni.
«Öeldakse küll, et meil palgad lähevad alla, aga minu arust need
firmad küsivad küll järjest rohkem,» rääkis Käis. «Küsivad nagu Soomes või veel
rohkemgi. Tundub, et vaadatakse lakke ja öeldakse summa ja sina, talumees, pead
selle kinni maksma. Tunnitasu oli 450 krooni, põllult seda ei tule.»
Teine näide, mis talumehe nördima paneb, on rapsi kokkuostja, kes
teinud kavala lepingu, nii et raha saagi eest tuleb oodata poole septembrini,
kuigi töö ammu tehtud ja raps üle antud. «Ma arvutasin, et kaotan 100 000
sellega,» nurises Käis. «Kui sa oled ikka kliendisõbralik firma, siis sa peaksid
ära seletama, mis leping võib sulle tuua.»
Kas see aasta on pannud põllumehe mõtlema, et kuidagi muud moodi
tuleb midagi teha? «Tuleb ise rohkem lepinguid lugeda ja näpuga järge ajada, et
ei laseks endal nahka üle kõrvade tõmmata,» rääkis Käis. «Aga nii kiire on, et
ei ole alati aega.»
Kuigi tegemist on palju, plaanib peremees julgelt katsetada uusi
tegevusalasid.
Praegu on käimas projekteerimine, et panna käima vähikasvatus.
«Lehmapidamise tõmban koomale,» avas talunik plaane. «Lüpsikarjaga on
hoolitsemist palju, natuke jätan lihaloomasid.»
«Tahan järve korda teha, aga bürokraatia on selline, et vett maha
lasta ei tohi, ühtegi lauda liigutada ei tohi. Paljas mõõdistamine maksab
25 000 krooni, lisaks veel projekt ja pärast ehitamine.»
Ainult ühe kultuuri kasvatamisele keskendumist Ats Käis mõttekaks
ei pea, riskide hajutamiseks peab mitu asja olema. Ise on ta talvel teinud
metsa. Kui põllul rapsiga hästi läheb, siis see kompenseerib teravilja ja
vastupidi.
Kuidas põllumees järgmisse aastasse vaatab? «Eks paistab, mis seal
Toompeal tehakse, kui palju toetusi maha tõmbavad, palju jätavad,» arvas Käis.
«Saab näha, kas väetistki tasub veel osta,» rääkis talumees.
«Väetise hind on ka kunstlikult nii üles aetud. Vilja hind on kaks krooni kilo,
väetisel üle 10 000 krooni tonn, lisaks veel küte, külimine ja muud kulud. Kui
toetused peal on, saad ots otsaga kokku, aga kui ära võetakse, siis lähed küll
omadega miinusesse.»
«Töömehi jääb ka järjest vähemaks,» nimetas Käis veel ühe
probleemi. «Ei ole paberitega mehi traktori rooli taha panna. Ise pead mitme
masina peal olema. Ei taha keegi põllumajandusega tegeleda, kõik tahavad
millegipärast ehitajad olla.»
Kitse-Ado talu peremees Ats Käis harib mitmesajal
hektaril põldu, majandab metsa ja kasvatab neljakümnepealist lehmakarja.
Hoolimata vihmastest ilmadest ütleb optimistlik mees, et on saagikoristusega
graafikus.
