Kõik, kellel pärast juhtunust teadasaamist süda härdaks läks, on saanud annetada Berha ravimiseks raha, ülejäävat summat kasutatakse teiste vigastada saanud loomade ravimiseks.

Kahjuks ei ole sellised õnnetused tänapäeval mingi haruldus. Tundub, et olukord on isegi nii hull, et autojuht, kes mõne looma alla ajab, ei vaevu reeglina isegi kinni pidama. Telesaates «Reporter» tehti ka katse. Kraavi heitis nähtavale kohale pikali inimene. Olles seal juba ligi 20 minutit lebanud, pidi ta tõdema, et selle aja jooksul ei olnud ükski sõiduk veel peatunud, et olukorda uurida.

Ajal kui järjest enam loomapiinamisjuhtumeid on päevavalgele ilmunud ning ka meedias kajastust leidnud, võib öelda, et asjasse suhtutakse erinevalt. Palju on neid, kes allaaetud või muud moodi viga saanud nõrgemaid ei aita või hullemal juhul isegi ei taha aidata.

Õnneks on siiski ka neid, kellele taolised juhtumid südamevalu valmistavad ning kes samas ei karda olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Just taolised inimesed on annetanud Berha ning teiste väärkoheldud loomade ravimiseks umbkaudu 60 000 krooni.

Mina olen elanud oma elu põhimõtte järgi – mida ma näen, selle eest olen ka vastutav. Kõikide kohustus inimesena on ju aidata abivajajaid, sest millalgi ei tea, millal endal abi vaja võib minna. Ja tegelikult ei olegi nii oluline omakasu, vaid hoopis inimlikud omadused, mille hulka kuuluvad ju ka kaastunne ja empaatiavõime.

Hoolimatust loomade suhtes võib ju üle kanda ka inimestele. Või saadakse tõesti valida, kelle traagiline õnnetus korda läheb – inimese või looma oma? Mina arvan, et mitte – kaastunnet kas on või ei ole.

Mõni aeg tagasi tekitas meediakära ka Eesti tsirkusetuur «Loomade tsirkus», kus sunniti iga päev mitmeid tunde kestvates etendustes osalema mitmeid eksootilisi loomi, sealhulgas lõvisid, hüääne, ahve ja krokodille, samuti ilveseid ja hunte. Kuidas ei mõisteta, et loomi kasutavate tsirkuste puhul on tegu loomade heaolu ning tegutsemisvabaduse piiramisega?

Loomad ei saa ju tsirkuses käituda liigiomaselt ja nende loomulik elurütm on seal häiritud. Ka ei kohandu metsloomad just valutult inimese elukeskkonnaga ega ole kergesti taltsutatavad. Kahjuks on tavapärane seegi, et loomade allutamiseks kasutatakse piitsasid, metallkonkse, keppe või elektrišokki, samuti muid piinavaid treeningmeetodeid ja -vahendeid.

Selline vangistus ning eraldatus loomulikest elutingimustest põhjustab loomadele sageli stressi, frustratsiooni, hügieeniprobleeme ning haigestumist, mis võivad halvimal juhul viia looma surmani. Sageli läbivad loomad järjest sadu ning tuhandeid kilomeetreid, saamata vabalt liikuda ega loomulikult käituda.

Tsirkust külastavatele lastele võib aga jääda loomatsirkusest vale arusaam, et domineerimine ja vägivald loomade suhtes on loomulik.

Paljud Euroopa Liidu riigid on keelanud loomade kasutamise tsirkuses või seda piiranud, näiteks Austria, Ungari, Horvaatia, Taani, Soome ja Rootsi.

Ka Eesti Loomakaitse Selts ja Eesti loomaõiguslaste liikumine Loomade Nimel püüdsid olukorda muuta – enne tsirkusetuuri etendusi jagati probleemist teavitavaid infomaterjale ning paluti inimestel mitte külastada loomi kasutavaid tsirkuseetendusi.

Paratamatu on, et kodutute lemmikloomade arv on praegusel hetkel suur ja koeri ning kasse võib kohata kõikjal. Samuti ei suuda keegi tagada, et mõned neist isenditest sõiduteede peale ei hüppa. Kuid igas maakonnas on olemas loomaarst, jahimees või loomade varjupaik, kellele õnnetusest teada saaks anda.

Kõike seda ainult selle nimel, et mitte kunagi ei peaks keegi elama üle seda, mida võib tunda praegusel hetkel Berhale otsasõitnu. Olgem ka loomadega inimlikud! Seda selle sõna parimas tähenduses.