Kohtumisel Soorus osalesid nii maakonna kui Eesti tasemel silmapaistvaid sportlikke tulemusi näidanud jooksja Janika Ardel, kümnevõistleja Taavi Ivan, jalgrattur Ivo Suur, hõbemedaliga kooli lõpetanud Liisi Kaljuste ja viiendast klassist kooli lõpuni klassi juhatanud Õie Nõmmik. Nemad rääkisid ka teiste tänavu kooli lõpetanute plaanidest.

Nende klassis oli õppetöö ajal tihti niisuguseid aegu, kui mõned pingid tühjadena seisid, näiteks kui seitsmeteistkümnest õpilasest viis olid korraga Hispaanias treeninglaagris. Kool lõpetati siiski korralikult. Üle mitme aasta sai üks õppur hõbemedali – eelmine medal anti 1984. aastal –, kümne õpilase tunnistusel olid vaid neljad-viied, üks pääses aga ühe kolmega.

Tõlliste vallavalitsus kinkis oma valla nelja-viielistele lõpetanutele peale tänukirja ka tuhat krooni, hõbemedaliga lõpetanu sai kaks korda suurema summa. Õru vallavalitsus pidas meeles kõiki viit oma vallast pärit lõpetanut.

Suvel on noored tööl. Selle leidmisel on abiks ka kutsetunnistus, mis saadi esimese selle kooli lennuna lisaks kooli lõputunnistusele pärast kolmeaastast laomajanduse õppimist. Kes töötab laeval, kes Valgas.

Hõbemedalineiu

Liisi Kaljuste läheb õppima Tartu Ülikooli täppisteaduskonda. Hõbemedaliga saab sinna tasuta kohale. Muidu oleks kaugõppesse läinud. Tal oli kaks nelja: eesti ja inglise keel. Koolivaheaegadel on neiu aastaid tööl käinud. Pärast 11. klassi läbis ta Tallinki laeval laomajanduse praktika, lõpuklassis õppides aga töötas seal müüjana. «Mulle meeldib matemaatika ja meeldib õpetada,» ütles Kaljuste enda kohta.

«Liisi on klassi- ja koolikaaslasi ning oma vennakesi õpetanud. Mina arvan, et tal on päris head õpetajaomadused: ta on rahulik, range, nagu peab olema,» rääkis Õie Nõmmik. Janikagi tunnistas, et Liisi käis enne matemaatikaeksamit teda kogu aeg õpetamas.

Õie Nõmmikul on matemaatikaõpetajana väga hea meel, et koguni kaks lõpetanut tahavad tema eriala õppida. Nimelt peab ka FC Warrior Cupi 2007. aasta parim naismängija Karina Kesvatera seda plaani.

Jalgrattasportlane

Ivo Suur huvitub jalgrattaspordist. Tema on Tallinnas tegutseva jalgrattaklubi Alexela Rademar Agency Team liige. 2007/2008. õppeaastal osales ta ligi 25 võistlusel. Huvi tekkis juba ammu – kui isa töökaaslane Tõrvas selle ala jõuproovi korraldas. Seejärel sai poiss korraliku ratta ja hakkaski võistlustel käima. Nüüd on ta juba seitse aastat sellega sõitnud, trenni aga teinud kaks aastat.

Ülikooli minna noormees esialgu ei plaani. «Minu spordiala tähendab mõnikord isegi viietunnist trenni päevas, ülikooli kõrvalt ei saaks seda teha ja niisama nimekirjas pole mõtet seal olla,» põhjendas ta. «Seal tuleb õppida. Minu jaoks on sport tähtsam. Vähemalt praegu ja järgmised kaks aastat.»

Küll ei välista Suur aga seda, et tulevikus võib ta minna ülikooli ennast täiendama. «Otsin praegu tööd, kus ajad varieeruvad nii, et saaks ikka trenni minna,» rääkis jalgrattur oma plaanidest.

Ivo Suure eesmärk on jõuda kahe aasta jooksul kuhugi tipp-, amatöör- või profiklubisse. «Kui edasi tahad areneda, siis ei saa siia jääda, tuleb kaugemale vaadata,» avas oma kaardid noormees, kellel on juba praegu hea klubi toeks.

Ivo on mitu aastat tegelnud ka pranglimisega, uskudes, et selleks vajalik kiire mõtlemine tuleb elus alati kasuks.

Jooksutüdruk

Janika Ardel ja Taavi Ivan on Sooru spordiklubi Beavers liikmed. Janika teeb jooksutrenni põhiliselt Soorus ja Valgas, Taavi aga Valgas ja Tartus. Nende treener on Janika isa Veiko Ardel.

Janika peamine suunaja ongi isa. Iga päev jookseb neiu 5–10 kilomeetrit olenevalt sellest, mis trenniga parajasti tegu. Talvel jookseb ta isaga koos, soojendusjooksu staadionil teeb tihti Taaviga, ent muidu jookseb üksi. Talle meeldib nii. Maanteel jookseb krossi, metsas 1,5kilomeetrist rada.

Esimese kolme hulka neiu Eestis veel ei pürgi, aga on kindel, et tal on ees suur tulevik, sest talvel oli ta täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel juba kolmas.

Janika jääb praegu Sooru, et tegelda seal spordiga. Kaks korda aastas käib ta laagrites. Kõrgkooli läheb võib-olla kunagi hiljem – kui selgub täpsemalt, mida õppida tahab.

Soorus on tema hinnangul praegu ideaalsed tingimused jooksuga tegelemiseks. «Ainuke probleem võib kunagi tulevikus olla see, kui mingil ajal hakkavad isa teadmised ammenduma ja peaks mõne teise treeneri mõtteid juurde saama,» selgitas ta. «Aga selleks ei pea Soorust kuskile ära kolima. Mul on oma rajad välja kujunenud.»

Valga staadionilgi on tal enda sõnul mugav käia, samuti maakonnakeskuse sisehallis. Viimast külastab ta peamiselt talveperioodil.

Jooksualasid on palju. Janika harrastab neid pea kõiki. Eriti istuvad talle distantsidest 3000 meetrit, aga ka takistus- ja keskmaajooksud. Valgas võitis ta ka koolinoorte 100 meetrit ära, aga Eesti tasemel saab sellel distantsil veel kõvasti pähe. «Kiirust peab hoidma. Ka pika maa lõpus peab kiire olema,» on palju auhinnalisi kohti saavutanud neiu treeningute eesmärk.

«Sporti saab ainult noorest peast teha, õppida saab hiljem ka,» peab õpetaja Nõmmik sporditüdruku tegutsemisplaane õigeiks.

Koolis oli Janika ka tubli laulja. Konkursse ta ei võitnud, aga oli oodatud esineja. «Mina laulan ainult sellepärast, et meeldib vahelduseks seda teha,» ütles ta selgituseks. «Kõigil kooliaktustel laulis,» lisas õpetaja, kellel tüdruku mitmekülgse ande üle hea meel.

«Et olla õnnelik, selleks ei pea sul olema palju igasuguseid asju, vaid võimalus teha seda, mis sulle meeldib – pole oluline, kas metsas või linnas,» kõlab üks noore neiu juhtmõtteid.

«Metsas on igasuguste inspireerivate asjadega isegi parem tegelda. Siin on motivatsioon treenida ja kuhugi edasi jõuda. Kui linna lähed sporti tegema, on oht sattuda igasuguste ahvatluste – kino, peod, sõbrad – küüsi, nii et spordi jaoks polegi enam aega,» hindab Janika Ardel Soorus elamist kõrgelt.

«Siht kaob ära, kui näed igasuguseid huvitavaid asju,» mõistab treeningutel kogu vaba aja veetev Taavi neid, kes erinevalt temast või Janikast palju pidutsevad. «Peol ei tohi valel ajal käia,» on tema põhimõte. Janika arvates võib ka kella üheksani peol olla, et seltskonnast mitte päris võõrduda – kauem siiski mitte.

Kümnevõistleja

Taavil tekkis spordihuvi Janikaga võrreldes natuke hiljem. Poisil oli kunagi probleeme põlvedega. Et tervisehädast üle saada, hakkas tegema 500 kükki päevas ja saigi terveks.

Praegu tegeleb ta kõigi kümnevõistluse aladega. Jalgpalli erinevalt varasemast noorusest aga enam ei mängi. Ta on selle alaga tegeldes nimelt suisa kuus korda jala välja väänanud, rohkem enam ei taha.

Taavi plaanib kolida Tartusse. Tal on seal juba uus treenergi olemas. Kui spordi kõrvalt aega jääb, tahab ülikoolis keemiat õppida.

Ivo ja Taavi pole mitte ainult spordipoisid. Nad osalesid ka üleeuroopalisel internetipõhisel ettevõtte haldamise võistlusel Titan Europe, tulles meeskonnana Eesti parimaks. Euroopaski pääsesid nad kolmeteistkümne hulka.

Seda tulemust noormehed ise õnnestumiseks ei pea – kui nad pidid Euroopa poolfinaalis võistlema, oli Ivo Hispaanias, Taavi Ungaris. Kumbki ei saanud asjaga korralikult tegelda. Lennujaamas rüperaali taga küll midagi tehti, aga oldi väsinud ja nii jäigi finaali jõudmata.

Huvid on erinevad

Alar Allik tahab end aasta jooksul Valga muusikakoolis laulmise alal täiendada ja siis sellel alal edasi õppida. Noormees mängib klaverit, kirjutab laule ja laulab, ent juhendab juba teisigi.

Jalgpallineiu Karina Kesvatera läheb nagu juba mainitud Tartusse, et õppida matemaatikateaduskonnas, ühtlasi siirdub ta Tartu Tammeka jalgpalliklubisse. Edaspidi aga plaanib ta kolida välismaale, kus vutitüdrukuid tema meelest rohkem hoitakse.

Maris Rebane tahab minna kunsti õppima. Peagi selgub, kas ta pääseb kunstiülikooli või Tartu kunstikooli. Teda huvitab eelkõige maalimine. Kooli aastapäevakalendris kaunistas ta oma klassi lehekülje ilusa maastikumaaliga. Marisel on kindel soov kunstnikuks saada. Kui kummalegi poole sisse ei saa, käib kursustel ja proovib järgmisel aastal uuesti.

Peale spordi ja õppimise olid need noored ka kooli õpilaselus aktiivsed. Näiteks Taavi rakendas oma organiseerimisvõimeid kooli õpilasesinduse presidendina. Sellest ajast on tal meenutada ka koolilehe väljaandmisega seonduvat.

Ootab suuri tegusid

Õpetajal on väga kurb selle klassiga hüvasti jätta. Koolis on seda nimetatud eliitklassiks. Sellist terminit polnud Õie Nõmmik varem Tsirguliinas kuulnud. Õppenõukogus kokkuvõtteid tehes oli tal ikka 9–10, vahel suisa 11 nelja-viielist nimetada, mis teised lausa kadedaks tegi.

«Nad on väga iseseisvad ja enesekindlad olnud. Igaüks neist teab oma eesmärke,» iseloomustas pedagoog oma äsja lõpetanud klassi.

«Kooliüritustega olid meie klassil väga suured kohustused: peale traditsioonilise rebaste ristimise peo ja õpetajate päeva olid meil ülesanded ka kooli 95. aastapäeva tähistamisega seoses. Maakonna abiturientide ballgi oli meie korraldada. Enne olid nad aga just laagris,» oli õpetajal veel, mida lisada.

«Meil on kokkulepe, et sügisel nad teatavad, kus nad siis on. Loodan, et Ivo on selleks ajaks töökoha leidnud ja võib uutest võitudest teatada. Janika seab loodetavasti sihiks ülejärgmisele olümpiale jõudmise. Selle aasta olümpiamängudel lubangi jooksualasid palju vaadata, et neist paremini aru saada,» pajatas Nõmmik.

Nii jääbki klassijuhataja oma suureks kasvanud lastelt suuri tegusid ootama.