Jõulumeeleolus muuseumi kunstisaalides saab näha, mida kõike on tehtud nahast ja lappidest. Oma töödega on väljas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja Eesti Lapitööselts.
Nahakunstinäitus on üheteistkümnes vitriinis ja seintel. Nahast seinalehel on materjalid kunstiakadeemiast. Näituse kohta on seal öeldud, et see pakub võimalust näha peene töötlusega kauneid nahkesemeid eelmise sajandi esimesest poolest, kontrastiks valiku värskeimatest töödest, kus materjalitunnetusega samaväärselt oluline on idee.
Tutvume näitusega. Seletusi on andmas osakonna dotsent Lennart Mänd ja õppejõud Jaana Pärna.
Signe Kivi märk on ämberkott
Vitriinides on köited, auaadressvutlar ja -kaaned, laekad, karbid, albumid, aksessuaar trummar Cindy Blackmanile, kottlehvik, kõikvõimaliku kuju ja suurusega kotid, ühes kapis õige värvikad.
Need on individuaalõppes juhendatud tööd, ainueksemplarid, mis välja toodud EKA nahaosakonna metoodilisest fondist. Üliõpilastele antakse teema. Õppejõud koostab ülesande, millel võib olla mitmesuguseid lahendusi. Üliõpilane mõtleb välja idee ja selle teostamise vormi, valib sellest lähtuvalt materjali.
Kui vanasti valmistas nahaosakond kõik oma tööd nahast, siis nüüd kasutatakse nahka pooltes töödes. Naha mõiste on muutunud – endise pargitud naha asemel tähendab see praegu igasugust katet.
"Raamatud võivad olla sisuta või sisuga. Kaas peab sisu toetama," rääkis Jaana Pärna. "Siin näete, kui julgeks on praegu mindud! Pole enam nii palju reegleid kui vanasti. Tähtis on vaid, et kunstniku idee oleks mõistetav."
Ühes rauast raamatus on näiteks 365 aerofotot, kaanteks metallist lennukitiivad. Signe Kivile on tehtud tema ämbrisse astumise märgiks ämberkott.
Üks kunstnikuraamat "Õnne kuup" on hoopis puidust. "Näljutatud tee" kattematerjal on toorseanahk, dekoori mõte iseenese haavamisest.
Saali seinu dekoreerivad suured fotod. Mõni neist kujutab näitusel olevaid esemeid, mõni neid, mida siia pole toodud.
Lapitekimaa esindus
"Eesti lapitöö erineb muu maailma tegemistest. Mujal on tööstus, mis toodab selleks vajalikke kangaid, ja tohutu hulk raamatuid mustrite tegemise kohta. Eestis ei ole nii palju eeskujusid ja meie lapitöö on seetõttu omanäoline," rääkis seltsi eestvedaja Anni Kreem. "Eesti on maailma suurim lapitekimaa, millel on suur toodang ja turg. Kui meie käsitööst parimat osa nimetatakse kunstiks, on tore."
Eesti Lapitööseltsi kuulub mitme eriala inimesi, üsna palju aga kõrgharidusega käsitööõpetajaid. Anni Kreem on Panso-kooli haridusega näitleja, kes tegeleb lapitööga viimased kümme aastat.
Valgalanna Marianne Aunapu andis oma näpu lapitööle siis, kui osales ÜRO teki valmistamises.
"Olen osalenud 2–3 näitusel. Meil on kokkutulekud. Käisime seltsiga Saksamaal. Järgmisel aastal on ühisnäitus Viljandis folklooripäevade ajal. Tore on kogeda selliseid asju väljaspool Valgat," rääkis valgalanna.
Näitusel on 23 lapitööd 15 autorilt. Viisteist tööd on Tallinnast, teised Keilast, Põltsamaalt, Viljandist, Paidest ja Valgast.
Selles saalis on palju värve. Eve Oro (Põltsamaa) musta puu taustaks on neli aastaaega. Puu on õites, lehes, langevate lehtedega ja raagus.
Malle Vesilo (Viljandi) tööl on lai puitraam, mille sees veel rahvariideseeliku kangast rullitud raam, pildi keskel on vanaaegne perefoto.
Marianne Aunapu (Valga) kogu tööd "Soe ja külm" täidavad mustad kaheksanurgad, mille taust on keskel hele, äärtes roheline, pruun, punane ja tumesinine.
Glen-Airiin Saarso (Tallinn) lapitekis "Õigus elule" on loomad ja linnud omaette piltidel.
Lea-Reet Laigna (Tallinn) töös "Jäätab" on toonid sädelevast valgest läbi siniste mustani.
Materjalidest kasutab Lea-Reet Laigna (Tallinn) villast. Marja Matiiseni (Tallinn) "Pööre" on kokku pandud narmendavate äärtega siidilapikestest, all kangajäägid rullides. Teiste lemmikmaterjal on puuvillane.
Rohelised, sinised, roosad vahelduvad põhitoonid loovad ruumis piduliku meeleolu.