Kohtusin Lille Lindmäega suvel Hellenurmes, tema kõige armsamas kodus Alaloogal, kus elasid tema vanemad. Siit on tal meeles esimene mälestus, mis meelde jäi, sest see oli muust erinev.

"Olin nelja-aastane. Magasime kõik viiekesi ühes voodis. Ärkasin ühel hommikul, kui ema tegi köögis süüa ja isa askeldas õues, õde ja vend magasid. Tõusin voodis istukile ja nägin, et seina ääres seisab ja vaatab minu poole ilusas lumivalges kleidis võõras naine. Võõrastasin ja tõmbasin teki korraks näo ette. Siis mõtlesin, et miks ta minuga ei räägi?

Vaatasin uuesti, aga seal polnud enam kedagi. Läksin kööki ja küsisin, kes oli see valges kleidis naine. Ema ütles, et siin pole kedagi käinud, kindlasti nägid und. Kindlasti ei näinud ma und, seal seisis keegi ja vaatas mind, olin täiesti virge," nii kirjutab oma kogemusest Lille Lindmäe oma raamatus "Iidse teadmisega õnnistatud".

Kooli läks ta korralikult lugeda oskava lapsena. Neljandas klassis kirjutati temast Elva rajooni ajalehes kui tüdrukust, kes oli läbi lugenud kõik Hellenurme raamatukogus olevad raamatud. Ta mäletab, kuidas raamatukogutädi oli öelnud: "Oi lapsekene, mul ei ole sulle enam ühtegi raamatut anda!". Alates neljandast klassist kudus ta endale kõik kindad ja sokid ise, ema ei lubanud kunagi niisama vahtida.

"Nägin puude ja põõsaste ümber veiklevat helendust. Teised ei näinud. Ema arvas, et näen ehk õhuvirvendust. Nüüd tean, et mulle oli juba siis nähtav bioväli ehk aura. Koolis imestasin endamisi, miks joonistatakse puu ilma selle "virvenduseta"? Kuigi virvendust ei osanud ma ka ise kuidagi joonistada. See oli niivõrd liikuv ja elav ja värvilt tabamatu," on Lille Lindmäe ise raamatusse kirjutanud.

Kord lastevanemate koosoleku ajal oli Uderna kooli õpetaja Lille ema kõrvale kutsunud ja öelnud: "Lille erineb teistest, tal on teistsugune mõtlemine. Kui matemaatikaülesannet on üldse võimalik kuidagi kahte moodi lahendada, siis Lille leiab esmalt selle teise lahenduse, seejärel esimese. Kogu ülejäänud klass leiab vaid esimese." Ema oli sellest Lillele kodus rääkinud, kuid öelnud, et igaks juhuks ärme sellest teistele räägime.

Ema soovitas, et iga naisterahvas peaks oskama lisaks muule käsitööle ka korralikult õmmelda. Elva moeateljeest sai temast kahe aastaga viienda kategooria meesterätsep. Istuv töö polnud tema pärusmaa ja ta läks Tallinna Polütehnilisse Instituuti eksamitele. Lille Sipelgast sai kiudainete mehaanilise tehnoloogia eriala üliõpilane. Kahe aastaga lõpetas kolm kursust, vahetusüliõpilasena suunati Kaunase Polütehnilisse Instituuti, kus õppetöö toimus vene keeles.

Pärast abiellumist 1967. aastal Rinaldo Lindmäega võeti ta tekstiilivabrikusse Areng kunstitöökoja juhatajaks, sellesse ametisse jäi ta kahekümneks aastaks. Nendel aegadel sündisid peresse Mauno, Leppo ja Kiur.

Uus pööre

Ta ei osanud ette aimata, et saatus hakkab ühte ust sulgema ja teist avama erilisse maailma. Tema kätelt hakkas vähehaaval nahk kaduma. Nahatuid, vett tilkuvaid käsi raviti Tallinnas Hiiu haiglas ja Tartu nahahaiguste haiglas. Haigus muutus lootusetuks, ravimine tegi hullemaks. Kasvueas laste pärast ei tahtnud veel surra.

"Olin kogenud, et meditsiin ei suuda mind aidata. Üks töökaaslane soovitas minna Pärnusse Gunnar Aarma juurde. Aarma võttis luubi, uuris mu silma vikerkesta ja ütles: "Teil on kõik elundid terved, see allergia on väike asi, sellest saab jagu. Aga, kas te teate, milline väga puhas ja tugev bioväli teil on? Teil endal tuleb hakata aitama teisi inimesi, neid ravima," mäletab Lille Lindmäe.

Gunnar Aarma soovitused tõid tervise tagasi.

"Oskan nüüd käsi tervetena hoida, väldin mõningaid seepe, kangeid pesupulbreid, puhastusvahendeid ja madalakvaliteedilist kosmeetikat," sellised on tema tõekspidamised.

Eriti on ta Fairy vastu, mis võib nahale lööbe tekitada. Kui küsisin, et miks see nii on, et tänapäeval on väga palju haigeid, arstide juurde on pikad järjekorrad, siis Lille Lindmäe vastas, et kõigepealt tuleb sooled korda teha. Juua hapupiima, süüa hapendatud kurki ja hapukapsaid.

Haigetele kirjutatakse välja antibiootikume, need aga hävitavad soolestikust kõik bakterid. Rämpstoidu söömine on ühe osa seedehaigusi põhjustanud. Ilusad läikivad õunad, mida kauplustes pakutakse ja mis mädanema ei lähe, on töödeldud kivisöetõrvaga. Säilitusained teevad tervisele ainult halba. Lille Lindmäe teab, et toidulisandite pakkumine on seotud suure äriga, inimene ei vaja neid üldse.

"Kui inimesel on soolestik korras – peab olema 400 kuni 1000 liiki baktereid –, siis saadakse kõik vajalik toidust. Kui soolestik on krooniliselt korrast ära, siis ei imendu ka toidulisandid. Ka ternespiima kapsleid ei tohi võtta pikka aega, mõned võtavad neid isegi pool aastat. Kui lehmal sünnib vasikas on ternespiima vasika jaoks vaid nädala jagu," rääkis Lille Lindmäe.

Lille Lindmäe ei pea ennast nõiaks, vaid biovälja(ga) korrigeerijaks. Tema arvates peaks Eestis jõutama niikaugele, et need, kellel on ravivõimed, saavad tööloa.

"Arstide, õpetajate ja loodusravijate bioväli peab olema terve, puhas ja avatud. See peaks olema põhitingimuseks nende ametite valimisel. Kui ravija on ise vaimselt või kehaliselt raskesti haige, võib ta oma ravialuseid nõrgestada. Kui inimesel on täiuslik bioväli, märkavad seda lapsed, linnud ja loomad – kogu loodus. Selliste inimestega on lihtsalt hea koos olla," on Lille Lindmäe öelnud ajakirjanik Anne-Liis Rõigasele.

Soome teadlased uurisid Lille Lindmäe aju tegevust ning Heldur Haldre pildistas raviseansi ajal tema näpuotsa kiirgust. Ajutegevuse uurimine näitas, et kui tavalisel inimesel töötab enamasti vasak ajupool, siis Lille Lindmäe ajulainete pilt on sümmeetriline: tal töötavad parem ja vasak ajupoolkera võrdselt.

Lisaks sellele on võimalik näha, et Lille ajus on ka tavateadvusel olles laineid, mida täheldatakse ainult joogidel või sügavas meditatsioonis viibivatel inimestel.

Lille Lindmäel on teinegi avastus: inimesed, keda ta seansi ajal mõjutab, hakkavad kinnisilmi ruumilist filmi nägema. Tavaliselt nähakse minevikku, kuid mõnikord ka tulevikku.

Lille Lindmäe on palju loenguid pidanud arstidele ja arstid on haigeid ka tema juurde saatnud. Ta on ise õpihimuline ning sõitnud paljudele konverentsidele ja kongressidele üle maailma ning loenguid pidanud.

Ðveitsi kongressist Lille Lindmäe sõnadega. "Kongress toimus Baseli messikeskuses, kus on palju saale ja ettekanded toimusid mitmes saalis korraga. Töökeeleks oli saksa keel. Ettekannetega esinesid teadlased, arstid, ravijad jt.

Vaatluse all olid mitmed aspektid. Räägiti ka depressioonist, mis on haaranud inimkonda.

Üks eriti kõrvu jäänud teadlaste arusaam oli, et võimekad ekstrasensid suudavad keskendumisel oma kasutusse tuua Universumist erilisi toiminguid või nähtusi esile kutsuda võimaldavaid välju ja luua mentaalselt kolmedimensioonilise aeg-ruumi asemele viiedimensioonilise aeg-ruumi.

Tavalised inimesed seda teha ei suuda.

Ms. Rodgers Uus-Meremaalt rõhutas kolme asja, mida inimene vajab eneseraviks. Ta soovitas endale sageli öelda: ma usaldan end, ma loodan vaid endale, ma armastan end. Tema arvates on enese usaldamine neist kolmest kõige raskem.

Huvipakkuv operatsioon

Minul õnnestus pealt vaadata kuulsa Filipiini healeri W. Nonogi ühe naise kõhukoopa psühhokirurgilist operatsiooni. Seisin operatsiooni ajal healeri kõrval. Healer pani oma sõrmed lamava haige kõhukoopasse sapipõie kõrval. Tuli verd, mida ta pühkis pabersalvrätikuga ja näitas rahvale.

Nägin, kuidas ta kõhus oma sõrmedega midagi sapipõiega toimetas, seejärel võttis sõrmed kõhukoopast välja, pühkis vere ära, silus kord käega üle haava ja haav oli jälgi jätmata kadunud, nagu poleks seda olnudki.

Seejärel pani ta käe korraks opereeritu laubale, siis südametðakrale ja siis päikesepõimikule. Opereeritu tõusis ja läks. Opereeritult küsiti, kas oli valus? Ta vastas, et valus ei olnud, kuigi väike ebamugavustunne oli, kui kõhus soriti. Operatsioon kestis vaid mõne minuti.

Mina kuulsin kongressist umbes kuu enne selle toimumist ja siis enam ametlikuks ettekandeks registreerida polnud võimalik. Eelregistreerimine lõppes juunis. Kongressil esines professor A. Dubrov Moskvast, kes on minu esinemisi kuulnud mitmel rahvusvahelisel konverentsil. Ta esitles mind kuulajaile ja pidas minu ekstrasensoorseid võimeid maailma tippklassi kuuluvaiks. Tema andis mulle ka väikeseks ettekandeks võimaluse.

Minu raamatus "Iidse teadmisega õnnistatud" esitatud kirlianfotod, minu ajutegevuse EEG ja energiataseme tõstmise graafik Tallinna kesklinnas osutusid erakordseteks ja äratasid mitmetes teadlastes suurt huvi. Nad avaldasid soovi seda raamatut kiiresti inglise keeles saada. Lubati uurida minu raamatu inglise keelde tõlkimise, trükkimise ja levitamise võimalusi USAs.

Kolmapäeval sain Saksa teadlaselt dr K. Volkamerilt meili, kus ta palub kiiresti minu eestikeelset raamatut koos teda huvitavate kohtade tõlkega.

Ka helistas ta ühe Saksa ajakirja toimetusse ja palus, et mind tuldaks Eestisse intervjueerima.

Tundsin, et olin kongressil oma raamatus toodud piltliku tõestusmaterjali tõttu teistest uurijatest sammuke ees. Teised uurijad rääkisid nähtustest, mis minul on juba piltidena raamatus vaadeldav.

Olen maailmakongressi tulemustega rahul."