Eesti Genealoogia Selts (EGeS) ühendab suguvõsauurijaid ning sel
on mitu osakonda.
«Osakonnad on moodustatud ajaloolise maakondliku ja kihelkondliku
jaotuse alusel. Sellepärast hõlmab ka Võrumaa osakond ajaloolise Võrumaa
kaheksat kihelkonda: Karula, Kanepi, Urvaste, Põlva, Rõuge, Vastseliina, Hargla
ja Räpina.
Praegune Valgamaa on moodustatud mitme ajaloolise maakonna ja
kihelkonna osadest. Lisaks Karula kihelkonnale on praeguse Valga- ja Võrumaa
vahel jaotatud ka Hargla kihelkond. See aga ei välista omaette Valga(maa)
osakonna loomist, kui leidub suguvõsauurijaid, kes seda soovivad,» rääkis EGeSi
Tallinna osakonna Võrumaa juurte uurijate tugiisik Eike Riis.
Ta oli suguvõsauurimise käigus leidnud sugulase, Võrumaa osakonda
juhtiva Maimu Hinni. «See oli tore kokkusattumus. Meil mõlemal on ühised juured
Rõuge kihelkonnas Nursi kandis,» mainis Riis.
Võrumaa osakonna moodustamise algatus tuli kohalikelt uurijatelt,
kes olid seni tegutsenud omaalgatuslikult. Tõuke andis Võru muuseumi näitus.
«See oli väga õige mõte, et broneerisime muuseumi kogu
näitusesaali pinna. Alguses tundus see küll hirmuäratavana, sest meil polnud
õrna aimugi, kui palju töid näitusele tulla võiks. Selle ülespanekul aga selgus,
et ruumi oleks võinud rohkemgi olla. Osakondadest olid kohal Tallinn, Tartu,
Pärnu- ja Virumaa. Oma uurimistulemusi esitas näitusel 22 seltsi liiget ja umbes
samapalju uurijaid Võrumaalt,» rääkis Eike Riis.
Inimesi oli muuseumis lausa tundide kaupa sugupuid ja
perekonnakroonikaid uurimas. Koolilapsed käisid klasside viisi. Paljud
võrumaalased avastasid sugupuude näituse kaudu enda jaoks muuseumigi. Tuldi ka
neil päevil, mil asutus oli suletud, kuid vastutulelikud töötajad lubasid
inimesi näitusesaali.
Mida rohkem näitusi ja nõuandeloenguid, seda rohkem tekkis
huvilisi. Võrumaa osakonna esinaine Maimu Hinn ütles, et osakonnas on 27 liiget
ja kaks aastat on koos käidud.
Läbitud on gooti kirja algkursus, uuritud on suguvõsauurimisega
seotud internetilehekülgi ja seda, kuidas Saaga andmebaasi kirikuraamatutest
leida oma sugulasi. On arutletud, kuidas olla sugupuu uurimisel põhjalik ja
kuidas kirjutada elulugu. Külla on kutsutud ajaloolasi. Vahetatakse mõtteid,
kuidas kellelgi jäljeajamine edeneb, mida on teistele kasulikku öelda.
-------------------------------------------
Kuidas suguvõsauurimist alustada?
Kui tahetakse suguvõsauurimisega alustada, siis tuleb mõelda, kui
laialt töö ette võtta. Levinumad on kõugutabel ja tüvetabel.
Kõuk (esivanem) on iga nais- ja meessoost isik, kellest põlvneb
päisnik (vaadeldav isik). Kõugud on näiteks isa ja ema, vanaema ja vanaisa jne.
Vanaisa vend ei ole kõuk, sest temast vaadeldav isik ei põlvne. Vanaisa vend on
eellane, kuna eellased on kõik veresugulased, kes sündisid päisnikust varem.
Kõugutabelisse saab lisada ka lapsed (seega päisniku lelled,
sõtsed, onud ja tädid igast põlvkonnast). Sagedamini jääb andmeid puudu esiemade
puhul, kuna arhiivist ei ole võimalik leida tema ja ta abikaasa
abiellumiskannet.
Kui aga kõikides põlvkondades oleks võimalik üles leida kõik ühe
praegu elava isiku kõugud, siis 17.–18. sajandi vahetusel elas vaadeldava isiku
poolt lugedes üheksandas põlvkonnas 512 inimest. Eestis on kõugutabeleid, kus on
tuhatkond nime, kuid enamasti jääb arv siiski poole väiksemaks.
Tüvetabel näitab esiisa perekonnanime kandvaid järglasi. Siia
kantakse ka vallalised tütred ja poegade naised. Peamiselt on tegu meesliiniga,
kuid perekonnanimi võib edasi kanduda ka naisliini mööda, kui on tegemist
vallasemaga.
Tüvetabelit nimetataksegi klassikaliseks sugupuuks, sest see on
üks levinumaid järglaste esitamise mooduseid. Eesti puhul ulatuvad aga andmed
sadakond või rohkemgi aastat kaugemale minevikku kui perekonnanimed. Enne
perenimesid oli talurahvas hingeloendisse kantud talude järgi.
Tüvetabeli kitsam variant on otsese meesliini tabel. Veel on
liivakella-sugupuu, mille eesmärk on välja selgitada võimalikult palju järglasi
ja kõuke.
Info kogumist tuleb alustada oma perekonnast ja kõige lähematest
sugulastest. Olenevalt sellest, kas on soov koostada kõugu- või järglastabel,
tuleb kaasata ka vanemate õed-vennad ja nende järeltulijad, laiendades
küsitlevate sugulaste ringi järk-järgult.
20. sajandi algusest võib minna juba Eesti Ajalooarhiivi
(www.eha.ee/saaga) Tartus, et kasutada personaliraamatuid, vallaliikmete
nimekirju, hingeloendeid ja teisi allikaid. Selle kohta, kuidas allikani jõuda,
saab teavet Eesti Isikuloo Keskuses artiklist, mida on ka eespool kasutatud.
Internetist leiab artikli www.isik.ee/algus.html.
Kui ise ei saa hakkama, siis tasub pöörduda Eesti Isikuloo
Keskusesse (Tiigi 10–51, 51003 Tartu, internetiaadress info@isik.ee). Keskus
võtab vastu ka tellimusi ja uurima hakkavad professionaalid. Klient määrab, mitu
tundi võib uurimiseks kulutada. Palju aega kulub, on raske ennustada, sest
perede suurused on väga erinevad. Kui perekonnas on kaks või 12 last, siis
lapselapsi võib olla vastavalt 10 või 50.
Miinimumaeg uurimiseks on kolm tundi. Esimesed tunnid on kõige
tulemuslikumad ja kuni 15. tunnini on tunnihind 215 krooni, 16. tunnist edasi
195 krooni. Järjekord on umbes pool aastat, selgitas Fred Puss. Maksta tuleb
siis, kui töö on valmis.
Sugupuu ei ole ainult ühe inimese oma ja seepärast võib ju kulusid
jagada teiste suguvõsaliikmetega, kel samasugune huvi. Saadud töö on jääva
väärtusega ja kingitus oma
järglastele.
Sugupuu ei ole ainult ühe inimese oma
