Freesprussist maju tootva firma Tenon Holding OÜ ostis eelmisel aastal Taani ärimees ja kuna asjad ei liikunud lootustele vastavalt, palkas omanik konsultandi.

“Minu tööks on aidata firmadel vähendada kulusid ja saada suuremat kasumit. Peamisteks klientideks on Taani ja Saksamaa ettevõtted, Baltikumis olen esimest korda. Ärimehe jaoks ei ole vahet, müüb ta tekstiili, mune, autosid või puitu, tal peavad olema teadmised nõudmistest ja vajadustest. Firma omaniku ülesandeks on palgata inimesed, kes konkreetsest alast midagi teavad.

Kuna mulle kuulub juba 25 aastat tekstiilitehas, siis tean, et 1990. aastatel hakkasid paljud Taani tekstiilifirmade juhid viima tootmist üle madalate palkadega maadesse nagu Hiina ja Balti riikidesse. Samuti viisid mitmed Taani firmad 1990ndatel tootmise üle Poola, kuid nüüd liiguvad Ukrainasse, sest Poolas on palgad tõusnud.

Minu arvamus on, et kui sa ei ole võimeline Taanis äri ajama, ei suuda sa seda ka mujal. Kui firma kuludest moodustavad palgad 20 protsenti, siis pole töötaja tunnitasust mõtet erilist numbrit teha. Palgad on tegelikult väga väike osa muust ärist. Kui aga palgad võtavad kuludest enda alla juba 80 protsenti, siis on oluline palgataset jälgida,” rääkis Knud Damgaard.

Eestlased räägivad kaua telefoniga

Ühe suure erinevusena Taani ja Eesti vahel tõi konsultant välja selle, et Eestis räägivad inimesed telefoniga liiga pikalt. Ärikõne ei tohiks üle paari minuti aega võtta, vaid on vaja olla konkreetsem ja otsustada kiiremini.

“Samuti suhtun ma negatiivselt koosolekutesse ja arvan, et üle viie minuti kestvad koosolekud on juba ajaraiskamine. See näitab, et keegi ei taha enesele vastutust võtta ja muudkui räägitakse ega tehta otsuseid. Kui Eesti ametiisikutele helistada, siis öeldakse pidevalt, et too on parajasti koosolekul,” lausus Damgaard.

Eestlased olevat rohkem motiveeritud töötajad kui taanlased, kes on kõrge palga ja heaoluühiskonnaga pisut ära hellitatud. Ida-Euroopa maades palju ringi sõitnuna oli taanlasel Eesti suhtes ehk pisut eelarvamusi.

Teda hämmastas aga, et kuigi inimestel pole väga palju raha, on siin head maanteed, puhtad tänavad, palju korras maju ja ilusaid aedu. Sügisel lehtede langemise ajal märkas ta igal pool inimesi riisumas ja koristamas. “Samas pole ma kunagi näinud, et keegi viskaks sigareti aknast välja või teede ääres oleks prahti,” ütles Knud Damgaard.

“Tõrva on väga kena linn, aga ma pole harjunud, et kõik tunnevad kõiki. Näiteks tahtsin videolaenutusest filmi võtta ja ütlesin, et ma ei ole kohalik. Müüja väitis, et ta teab mind küll, ma elavat hotellis,” imestas taanlane.

Ise on Knud pärit Taani suuruselt teisest linnast Århusist, kus tema leedulannast abikaasa töötab ülikoolis biofüüsikuna ja poeg on hambaarst. Hotellielu on üksluiseks muutunud ja plaanis on korteriost, et saaks end vabamalt tunda ja ise endale toitu valmistada. Kahetsusega nentis Knud Damgaard, et ta pole aru saanud, milline on eesti köök.

“Teil on siin kombineeritud toidud prantsuse ja itaalia köögist. Olen kuulnud, et jõuluajal sööte verivorste. Mulle on need vastuvõetamatud. Taanis on traditsiooniline jõuluõhtu toit hane- või pardipraad punaste kapsastega.”

Keeleoskus on vajalik

Eestlaste keeleoskus võiks tunduvalt parem olla. Kuna Eesti riik on väike, peaks igaüks peale emakeele valdama veel vähemalt üht keelt. Siin on õnneks võimalik keelt õppida ka televisiooni vahendusel, sest enamik filme on subtiitritega ning kuuleb originaalkeelt ja harjub seda kasutama.

Näiteks Saksamaal, Poolas, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias ei oska inimesed eriti inglise keelt, sest filmid on peamiselt dubleeritud. Taanis, Rootsis, Norras ja Hollandis on filmid olnud alati originaalkeeles subtiitritega. “Ma saan aru, et vanematel inimestel pole olnud võimalust seda õppida, aga noored võiksid küll inglise keelt osata,” arvas ärikonsultant.

Ülikoolis ärijuhtimist õppinuna viibis ta ise kolm aastat praktikal Ameerika Ühendriikides ja valdab perfektselt inglise keelt. Lisaks suhtleb ta vabalt ka saksa keeles. Mõned eestikeelsed sõnad, nagu “tere” ja “nägemist” ja “helkur”, lipsavad jutu sekka.

Eesti tuleviku suhtes on ärinõustaja lootusrikas.

“Arvan, et 10 aasta jooksul saab Eestist rikas maa. Paljudele ei meeldi rikkad inimesed, aga nemad teevad ka riigi rikkaks, sest maksavad makse ja tahavad raha kulutada. Pean küll tõdema, et Taanis ei ole palga erinevus töölise ja direktori vahel nii suur kui Eestis. Erinevus on suur ka Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel, aga see hakkab muutuma.”