Reformierakonna 17 ettepanekut jätkavad juhtpartei senist lausliberaalset poliitikat, mis ongi viinud riigi majanduslanguseni.

Praegune majanduslangus ja eelarvekriis on põhjustatud peamiselt kolmest asjaolust: valitsuse tavatult kallitest valimislubadustest tingitud vead; poliitilised otsused, mis põhjustasid ekspordimahu vähendamise; maailmamajanduse ebasoodsad mõjud, millega ei arvestatud piisavalt.

Valitsuse soov iga hinna eest seadustada valimislubadused tingis ülepaisutatud eelarve, ülikallid lubadused kasvatasid 2008. aasta eelarvet 25% võrra. See on tavatult suur kasv, kui võrrelda teiste Euroopa riikide praktikat. Tasakaalu huvides ei oleks tohtinud eelarvet sel määral suurendada.

Kuigi peaminister ei väsinud kordamast, et tegemist on ajaloo suurima planeeritud ülejäägiga ning eelarve tulude prognoos on realistlik, võis nii enne ja võib ka nüüd kinnitada, et selline ülepaisutatud eelarve oli tagasi-, mitte edasiminek.

Nüüd, kui tõde käega katsuda, eksitab valitsus avalikkust väitega, et puuduv summa tuleb katta valitsemiskulude arvelt. Valitsemiskulud aga moodustavad eelarve kasvust vaid 10% (2,3 mld kr) ning on üsna selge, et ainuüksi sellega pole võimalik puudujääki katta.

Riik ei tohi homme halvemini toimida kui täna, seega on ainuvõimalik otsus minna valimislubaduste kallale. Nende katteks tõstis valitsus kütuseaktsiisi ELis nõutust kaks aastat varem ning elektriaktsiisi kolm korda kõrgemas mahus. Selline kaudsete maksude ebaproportsionaalne kasv tekitas hüppelise inflatsiooni ja vähendas Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet välisturul.

Ebaproportsionaalne maksupoliitika, kus puudub otseste ja kaudsete maksude mõistlik tasakaal, on seadnud ohtu riigi arenguvõime. Lisaks sai pärast majandussidemete halvenemist Venemaaga tugeva löögi transiit ning vähenes kaupade import. See on seadnud raskesse olukorda meie tootmisettevõtted, kes kasutasid sealset toorainet.

Eelarvestrateegia koostamisel on eiratud eelarveseaduse mõtet, mille kohaselt tulnuks 31. maiks esitada strateegia valdkondade kaupa numbrilises väljenduses – nüüd tegeleb sellega kurikuulus «krokodill» ja selle üle vaidlevad ministrid.

Ohtu on sattunud riigieelarve tähtajaline esitamine Riigikogule. Riigi eelarvestrateegia koostamise selline praktika vajab õiguskantsleri hinnangut. Riigikontrolörilt aga tahaks kuulda pädevat hinnangut, kui palju kahju on tekitatud riigivara odava müügiga.

Omavalitsuste tulude vähendamine ja investeeringute kärpimine mõjutab oluliselt linnade ja valdade suutlikkust pakkuda kvaliteetset avalikku teenust. Üsna mõistetamatu on valitsuse jutt, et koolitoidu kompenseerimisest puudujääv summa tuleb tasuda omavalitsustel – kui samas vähendatakse omavalitsuste tulusid. Kui valitsus vähendab tulusid, siis peab vähendama ka kohustusi, selle asemel et neid lisada.

Eeltoodud vigadest nähtub, et on väär põhjendada majanduslangust vaid maailmamajanduse mõjudega. Valitsus oleks pidanud maailmamajanduse langusega arvestama – kui ohud majanduskasvule tulevad väljastpoolt, ei tohi neid riigis juurde tekitada.

Isegi nüüd, majanduslanguse ilmnedes, pole koalitsiooni optimismil piire. Äsjane rahandusministeeriumi prognoos arvestab teatud määral majanduses toimunud muutustega, kuid ei peegeldada tegelikkust. Prognoosi kohaselt asendub praegune langus kasvuga ning inflatsiooni alaneb vaid 6%-le.

Selliseks majanduskasvuks pole täna paraku ühtki märki. Pühast vaimust võis sündida küll ainult Jeesus, jääb arusaamatuks, millisele imele loodab valitsus.

Majanduse edendamiseks tuleb riigi eelarve- ja maksupoliitika viia kindlatele alustele. Olulisel kohal peab olema otseste ja kaudsete maksude proportsioon, selleks tuleb korrigeerida valimislubadusi ja lõpetada tarbimismaksude suurendamise poliitika.

Näiteks tulumaksu järkjärgulise alandamise külmutamine on väga riigimehelik otsus, sest selle tulemusel võidab riik palju, kuid eraisikut mõjutab see vähe. Oluline on rakendada inflatsiooni ohjamise programm, tagada meetmed ettevõtluse ja ekspordi edendamiseks ning kindlustada innovatsioonipoliitika elluviimine.

Infrastruktuuri ja majanduse, sealhulgas maaelu arendamisel on esmatähtis tagada EL toetuste maksimaalne kasutamine, selleks tuleb riigieelarves kindlustada omafinantseering. Riik peab tagama Eesti põllumajandusettevõtete konkurentsivõime ELis.

Selle asemel, et minna kampaanialikelt lubadustelt üle teadmispõhisele ja jätkusuutlikule poliitikale, annab koalitsioon järele riigi arengu seisukohalt tundlikes valdkondades ning keegi ei tagane oma erakonna valimislubadustest.

Nüüd, kui rahvale tuleb selgitusi anda, veeretab valitsus kogu süü «krokodilli» kaela. Üsna lihtne on ministritel öelda, et «krokodill» sööb laste koolitoidu ära ja teeb muud kurja. Sel moel hajutatakse vastutus moodustisele, millel pole mingit seaduslikku jõudu. Kui ministrid ei suuda enam üksmeelt saavutada ja vastutuse asemel püüavad peituda olematu tegelaskuju taha, on tegu valitsuskriisiga.

Tähendab – on aeg olulisteks muudatusteks või valitsuse vahetamiseks.