Kui mõned minutid enne kella 14 päeval rahvas kultuurimaja juurde saabuma hakkas, pandi imeks, miks on tõmmatud keset platsi roheline pael. Ühel pool seda ilutses silt «Schengen» ning teisal võis näha sõna «šengen».

Hiljem selgus, et paela kasutati motiveerimaks luuletajaid oma loomingut ette kandma. Kes ühtki pala ei esitanud, see ka šengenisse ei saanud. Ka pealtvaatajatele jagati kätte luulelehed. Igalt paberilt võis leida küll vaid ühe salmi, kuid seda nii eesti-, soome- kui ka lätikeelsena.

Ürituse avasõnad ütles Valga linnapea Ivar Unt, kes tervitas kõiki kohaletulnuid inglise keeles ning luges ette ühe endakirjutatud luuletuse – seda juba oma emakeeles.

Sellekordne sõit luulebussiga oli järjekorras juba kolmas. Tänavu olid kaasa tulnud Anja Erämaja ja Claes Andersson Soomest, Eeva Park ja Karl Martin Sinijärv Eestist ning Eduards Aivars ja Agnese Krivade Lätist.

Ettevalmistatud luuletuste edasiandmine nõudis mõnedelt autoritelt suurt pingutust, sest ehkki enda pala võis esitada emakeeles, esitasid nemad seda kõigis kolmes keeles.

Claes Andersson luges küll ette luuletusi, mis ta oli kirjutanud soome keeles, kuid tõdes, et enamasti meeldib talle rohkem end väljendada hoopis rootsikeelsete sõnadega.

Avangardistliku ja terava väljendusviisiga Karl Martin Sinijärv nägi publiku hulgas vaid üht last ning avaldas seetõttu lootust, et järgmisel korral võtab see tüdruk ka oma sõbrad luulekoosviibimistele kaasa. «Just lapsed on meie tulevik ja me peame neile näitama luule ilu juba varases nooruses,» lausus Sinijärv.

Esinemise käigus pöördus ilm ootamatult – hakkas vihma sadama. Eeva Park kutsus seepeale kõiki kohalolnuid samuti varju alla «lavale». Niisiis jätkuski planeeritud üritus publiku vahetus läheduses üsnagi intiimses keskkonnas.

Tunnijagu hiljem olid kõik loomeinimesed lõpuks šengeni poolele saanud ning igas keeles esitatud mitmeid huvitavaid luuletusi.