Arne Nõmmik,
Tõlliste vallavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni esimees
«Selle tähtpäeva juurde kuulub meie peres hommikukohv ja väike kook. Olen kahe poja isa. Nemad on mind ka sellel päeval ikka alati meeles pidanud. Televisioonist vaatame isadepäeva kontserdi ülekannet.
Pärastlõunal lähen Sooru rahvamajja, kus aitan korraldada Tõlliste valla pensionäride ühenduse eestvõtmisel asetleidvat isadepäeva tähistamist. Ürituse keskne sündmus on valla aasta isa teatavakstegemine ja austamine. Saladuskatte all ütlen, et selle au osaliseks saab kuue lapse isa Kaupo Kutsar Tagulast.»

Kristiina Ersto,
õpilane Tsirguliinast
«Õpilasesindusega korraldame koolis perepäeva, kus peame oma isasid meeles. Paneme üles näituse piltidest, millel õpilased kujutavad oma isa. Minu isa on praegu kodust kaugel – töötab Mongoolia piiri ääres. Temaga võtan telefoni teel ühendust.»

Lauri Drubinš,
noorsoo­töötaja Valgast
«Oma isa pean sel päeval meeles kohvi ja saiakesega. Päeva jooksul annan kingituse üle. Tahan kinkida talle raamatu, mida saaks ise ka lugeda. Kui ilm on ilus, tahaks sel päeval väljas olla, isaga midagi koos teha ja juttu ajada. Elu on nii kiire olnud, et viimasel ajal oleme vaid lauseid vahetanud. Ei mäletagi enam, millal me viimati südamlikult rääkida saime. Nüüd võtaks selleks aega.»

Svetlana Morozova,
Valga haigla töötaja
«Isadepäev on meile natuke kurb päev, sest mu tütre ja poja isa lõi endale kolm aastat tagasi uue perekonna.»

Liia Zirk,
riigiteenistuja
«Sel aastal olen tööl. Aga harilikult teevad lapsed isale väikese kingituse ja sööme koos torti või kooki.»

Argo Kaasik,
õpilane Tsirguliinast
«Meie läheme oma perega sel päeval Valga kultuurikeskusse Ukraina tsirkust vaatama. Isale tahan midagi kinkida ka. Kuna viibin pärast kooli palju Tõlliste noortekeskuses, on mul vaba aega väga vähe, aga tahan siiski isale midagi kinkida. Mõtlesin, et kuna teen endale automaadikuulidest kaelaketi, teen isale ka.»

Hele Audova,
pensionär
«Lapsed on tänavu kaugel ja tähistame seda päeva koos abikaasaga. Käime kirikus ja vaatame kindlasti televisioonist isadepäeva kontserte.»

Anneli Soomaa,
müüja
«Lähen viin hauale lilli, sest isa on surnud. Seda päeva on hakatud rohkem tähistama küll. Omal ajal, kui mina väike olin, ei mäleta, et nii palju tähelepanu oleks pööratud. Nüüd lapsed koolis ka teevad igasuguseid üritusi. Ma arvan, et see on hea, et on hakatud rohkem tähistama, siis on ikka meestele ka midagi.»

Anneli Lõoke,
õpetaja
«Koos perega tähistame. Traditsiooniliselt tuleb vanaisa külla, ta on meil juba 85aastane. Teeme tordilaua, põletame küünlaid ja räägime kodustest asjadest. Laps esineb, mängib pilli ja loeb luuletusi. Vaatame vanu perekonnaalbumeid, kas tunneme veel vanavanaisasid piltidelt ära. Nii et tegevust on õhtuni.
Tundub küll, et seda päeva on hakatud järjest rohkem tähtsustama, minu meelest on see ka väga vajalik. Isad ootavad seda päeva ka.»

Rainer Kuutma,
peaspetsialist välissuhete alal
«Ei ole veel mõelnud, kuidas tähistan. Lapsed elavad kaugel, oma isa elab ka kaugel. Kindlasti kavatsen teda meeles pidada ja talle helistada. Sellist koogilaua traditsiooni ei ole meil välja kujunenud, see on rohkem jõulude ja sünnipäevade ajal.
Millegipärast on nii välja kujunenud, et emadepäev on kogu aeg tähtsam tundunud. Emadepäeva sai ka nõukogude ajal meeles peetud. Eks see vist on sellest, et lapsele on ema tähtsam, isa tähtsus kasvab vanusega. Isa sümboliseerib põlvkondade järjepidevust.»

Laura Jaansoo,
õpilane
«Ikka pean meeles. Viin isale kommipaki ja lilled. Midagi erilist ei tee, lihtsalt oleme koos.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0