«Kui abiellusime, olin mina 21 ja Carmen 17,» kõneles Säinas. «Pulmad pidasime päev enne võidupüha. Vanim poiss Carl sündis sama aasta oktoobris, sai tänavu kaheksaseks ja õpib esimeses klassis.»

Pere järgmine poisslaps Marcus saab tänavuse aasta lõpu poole neljaseks ja noorim nimega Reimo kaheaastaseks. Noored tutvusid Kaitseliidus, kus Rein Säinas tegutses noorteinstruktorina, Carmen aga oli kodutütar.

«Ta hakkas juba kodutütarde east välja kasvama ja sealt meie suhe susisema hakkas, kuni otsustasime leivad ühte kappi panna,» jutustas pereisa.

«Pärast esimese poisi sündimist olin mina ühe suve lapsehoolduspuhkusel, et naine saaks tööle minna. Tegutsesin küll Kaitseliidus palgalise noorteinstruktorina, aga püüdsin metsas marjade ja seente korjamisega perele veel natuke lisa teenida. Väikese põnniga koos aga käisime kalal.»

Lapsepõlv möödus spordiplatsil

Rein Säinas kasvas neljalapselises peres, õppis Tsirguliina keskkoolis ning tunnistas, et lapsepõlv möödus suhteliselt rahulikult.

«Lollustega ma silma ei hakanud ja koolis olid hinded head,» rääkis ta. «Tegime eakaaslastega suviti sporti. Laenutasime koolist odad, kettad ja kuulid ning päevast päeva sai staadioni peal oldud. Õpingute üle ei või samuti kurta. Kuni põhikooli lõpuni oli mul keskmine hinne 4,5. Kui keskkooli lõpetasin, siis oli vähemalt 4,0 kindlasti.»

Õpetajatest on Rein Säinasele meelde jäänud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Vihm, klassijuhataja, kes andis mõnda aega ka matemaatikat ja kunstiõpetust – Helve Tohus – ja keskkoolipäevilt inglise keele õpetaja Svetlana Oper. Need olid mõjuvad isiksused.

«Õpetaja Oper pani mu inglise keelele väga tugeva põhja alla,» väitis Säinas. «Keskkoolis õpitud inglise keel pole mind kunagi hätta jätnud, kõik vajalikud asjad olen aetud saanud.»

Huvi kirjanduse vastu ja lugemispisiku sai Rein Säinas külge kolmandast klassist. Võtab raamatu kätte siiani, kuigi aega on vähemaks jäänud, sest kohustuste hulk on kasvanud.

«Üks mõjuvamaid raamatuid minu elus on olnud Jack Londoni «Martin Eden», seda olen lugenud kokku kuus korda,» ütles ta. «Keskkooli ajal kirjutasin ühe vabal teemal kirjandi sellest raamatust ja pärast lugesin seda veel viis korda, et endale selgeks teha, milleni võib inimese viia raske töö.»

Õpetajaks ei saanud, aga sai noortejuhiks

«Keskkooli lõpetamise järel üritasin õpetajaks saada,» meenutas Säinas. «Läksin Tartu Õpetajate Seminari, aga vist polnud veel valmis õpetajaks saama. Sport oli nagu tähtsam, pallimängud – peamiselt korvpall – hakkasid õppimist segama. Õppetöösse tekkisid väikesed lüngad ja jätsin aasta pärast selle kooli pooleli ning tulin koju tagasi.»

Tsirguliinas hakkas noormees aktiivselt tegelema Kaitseliidu noortega – nende sõprade ja tuttavate kutsel, kes vahepeal olid Kaitseliitu läinud, need kutsusid.

«Õppisime metsatarkusi ja ellujäämist metsas ning sellest ajast sain külge metsas käimise pisiku,» tunnistas ta.

«Aasta aega olin Kaitseliidus valveteenistuses ja tegutsesin vabatahtliku instruktorina. 1999. aasta veebruaris sain palgaliseks noorteinstruktoriks. Samast aastast olen muide ka abipolitseinik. Mulle meeldis noortele edasi anda neid teadmisi ja oskusi, mis mulle endale oli õpetatud.»

Kaitseliidu noorteinstruktor oli Rein Säinas 2005. aasta augustini, siis otsustas sellelt töölt lahkuda. «Korraga hakkas nagu motivatsioon otsa saama, tekkis justnagu teatav ammendatus,» arvas ta.

«Viimaks tundsin lihtsalt, et Kaitseliidust tuleb aeg mõneks ajaks maha võtta ning läksin hoopis kasiinosse klienditeenindajaks. Seal töötasin peaaegu kaks aastat. Selle aja vältel nägin, mida võib mängusõltuvus inimesega teha ja milliseks võib muutuda see, kes suure võidu peal väljas on.»

Säinas tunnistas, et proovis neid mänge ka ise, aga sinna see asi jäi – kasiinosse ükskõik kui suure rahasumma võitmise nimel hasartmänge mängima ei suuda teda ajada ükski vägi.

«Töölt kasiinos lahkusin sellepärast, et seal oli palju öövahetusi ja kodu jaoks jäi liiga vähe aega,» kõneles ta. «Mina tahtsin õhtuti oma perega olla.»

Heakorraspetsialistil on hulk kohustusi

Rein Säinas asus tööle heakorra vanemspetsialistina Valga linnavalitsuse linnahooldusametis, kus praeguseks on tegutsenud umbes poolteist aastat.

«Minu ülesanne on näiteks linna territooriumi koristajate töö organiseerimine ja nendele töövahendite hankimine. Samuti tuleb töötute aktiviseerimiskeskusest saadetutele rakendus leida ning korraldada töö neile kriminaalhooldusalustele, kellele on määratud ühiskonnakasuliku töö tunnid,» jutustas heakorra vanemspetsialist.

«Probleeme pole olnud. Kes ikka tuleb, teeb oma tunnid kenasti ära. Linnas jätkub heakorratööd alati. Praegu on käsil lehtede koristamine, talvel tuleb lund lükata. Suuremate ürituste puhul panen ise ka käed külge – näiteks linnapäevade eel, kui oli vaja linn üles vuntsida, võtsin ise ka luua kätte. Aga muidu on ikka minu hoolitseda, et teistel töö oleks.»

Veel on vanemspetsialisti pädevuses Valga linna korra eeskirjade täitmise kontroll ja järelevalve, väärtegude menetlemine, asendustäitmiste tegemine, sunniraha määramine, koguni veoautode sissesõidulubade väljastamine.

Säinase valdkonda kuulub ka väikeloomade varjupaigaga seonduv. Ta on veidi mures, sest varjupaik vajab arendamist.

«Sellega olen nüüd pool aastat aktiivsemalt tegelenud,» rääkis Rein Säinas. «Hiljaaegu sai noortega varjupaigas koristustalgud organiseeritud. Sellesse tegevusse tahaks noori rohkem kaasa tõmmata. Suunitlus on sellepärast peamiselt noorte peal, et kui nad näevad, missugune elu on neljajalgsetel varjupaigas, saavad loomaarmastuse sisse ega hülga ise kunagi oma lemmikloomi.»

Heakorra vanemspetsialist tunnistas, et hulkuvad loomad on praegu Valgas päris suur probleem, mille taga enamasti vastutustundetud loomaomanikud. Loomade püüdmisega ja varjupaika toimetamisega tegeleb ta põhitöö kõrvalt enamasti ise.

Suvel moodustati aga mittetulundusühing, mis perspektiivis hakkab ise varjupaika haldama ja korraldama kõiki loomadega seotud toiminguid.

Kaitseliit andis hea tervise

«Midagi närvekõditavat mul Kaitseliidus olemisest pole meenutada, oleme suhteliselt hästi hakkama saanud nii noorte kui täiskasvanutega,» kõneles Rein Säinas. «See tähendab, et väljaõpetajad tegid omal ajal head tööd ega jätnud midagi kahe silma vahele.»

Säinase arvates on neil orienteerumistel ning kevad- ja talvelaagritel, kus osaletud või mida korraldatud, igapäevases elus kõigepealt praktiline tähtsus.

«Eesti on üsna metsane maa – kui lähed marjule või seenele, siis on oluline, et oskad metsast välja tulla ega eksi ära. Metsas võib juhtuda ju igasuguseid asju. Orienteerumisoskus kulub alati ära.»

Instruktorina töötamise ajal ta suviti praktiliselt metsas elaski. Mõni aasta tagasi osales ka Eel-Ernal, kus sada kilomeetrit kahe-kolme päevaga ära käia, samal ajal ülesandeid täites, oli paras katsumus.

«Minu isamaa-armastusega on kõik korras, aga ma ei tähtsustaks seda väga üle,» tunnistas Säinas.

«Tegevus Kaitseliidus on olnud huvitav eeskätt spordi mõttes, see on olnud hea võimalus ennast proovile panna. Mulle tõesti meeldivad seiklused, aga positiivse iseloomuga seiklused. Kaitseliit on andnud mulle hea tervise.»

Säinaste pere vanim võsu, kes äsja kaheksaseks sai, on isa sõnul kaks aastat nüüd ka juba noorkotkaste laagris olnud. «Praegu on tal uurimise aeg, kas asi meeldib,» seletas isa.

«Ega sundida ei saa, las uurib ise välja, kas tahab selles organisatsioonis kaasa lööma hakata. Ta käib ka jalgpallitrennis ja kuna pallimängud teda huvitavad, siis on sageli minuga võistlustel kaasas. Ma ise olen Kaitseliidu korvpallimeeskonnas.»

Valgamaa Noorte Kotkaste maleva pealikuna tuleb tal tegelda rohkem pidulike üritustega. Töö pärast palju rohkem praegu ei suudakski.

Kaitseväes pole Rein Säinas teeninud, sest praagiti sealt välja lühinägelikkuse pärast.

«Püssi ikka lasen ega saa ütelda, et ülikehvalt,» poetas ta. «Tulemuste poolest võib mind keskmiseks laskjaks pidada, aga tippu ma ei pürgi.»

Tulevikuplaanid

Tulevikuplaanid hõlmavad esialgu ainult järgmist nädalat ja need on seotud õpingutega. «Lähen Luua metsakooli arboristi eriala omandama,» selgitas ta.

«Mõtlesin, et ükskord võiks ikka konkreetse ameti ka ära õppida. Kunagi ei tea, mis elu toob või kuhu viib ja siis on elukutse omast käest võtta.»

Rein Säinase pere elab linnakorteris, aga naise vanematel on Lüllemäel maakodu ja nädalavahetused veedetakse enamasti seal. Lapsed saavad õues olla ja vees solistada ning vähemalt esialgu piisavat sellest maakodust täiesti.

«Seal sööme eeloleval pühapäeval ka isadepäeva torti,» sõnas mees ja lisas, et tähtsaim tema jaoks on, et perega oleks kõik korras – et kodustel läheks hästi. Sellest eesmärgist ongi kantud tema tegevused.

Kommentaarid