Valgamaa üks väärtusi, mida ka küllasõitnud kiidavad, on siinne ehedus. Puutumatut loodust, metsi ja maastikke võib igaüks leida. Siinseid talukohti vaadates võib enamasti näha mitmetest ajajärkudest pärit ehitisi. Põlisemate talude peahooneteks olevad rehielamud kannavad endast Eesti arhitektuurset ehedust.

Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on toonud ühes ettekandes Eesti panusena maailma arhitektuuriajaloos esile kaht nähtust: terrakotaskulptuuride poolest rikkalikku Tartu Jaani kirikut ja rehemaja. Etnograaf Juta Sarongi nimetab mahukas uurimuses «Eesti kunsti ajalugu» rehielamut just nimelt unikaalseks ja naabrite omast oluliselt erinevaks arhitektuurinähtuseks.

Hiljuti Valga muuseumis peetud ajaloopäeval rääkis Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi ühis- ja erijoontest taluarhitektuuris Eesti ning Läti piirialadel. Pärdi tõi välja, et üleminekud arhitektuuris ei jälgi kindlasti riigipiire – sarnaseid jooni on nii siin- kui sealpool. Rehielamut kohtab aga vaid suhteliselt vahetult piiriääres Põhja-Lätis.

Rehielamu on tuhat aastat vana

Talu tähtsaima hoonena on rehielamu olnud nii majandus- kui eluhoone. Suitsutoast välja arenenud hoones kuivatati ja peksti vili, hoiti loomi, valmistati enamus talu tarbevarast ja ka elati. Rehielamu eellane oli esimesel aastatuhandel välja kujunenud kerisahjuga suitsutuba.

Rehielamutel eristatakse kaht erinevat tüüpi: Põhja- ja Lõuna-Eesti oma. Esimesel juhul on rehetuba rehealusest kitsam, mis võimaldas ta teha ka kõrgema. Teisel juhul olid nii rehetuba kui rehealune ühelaiused ja ühekõrguste seintega. Seetõttu olid ka hoone välisseinad lõunapoolsel variandil kõrgemad kui põhjapoolsel, samas olid rehealused ise pindalalt väiksemad.

Geograafilises mõttes on kahe ehitustüübi nimetused tinglikud. Lõuna-Eesti variant on esinenud ka näiteks põhjaranniku kalurikülades, Põhja-Eesti varianti võib laiaulatuslikult leida ka Valgamaalt.

Juta Saroni sõnul on rehielamu Euroopa suurimate maaelamute hulka kuuluv hoone. Ta toob välja, et põhiprintsiibilt ja välisilmelt on rehielamu üsna sarnane karjakasvatusele orienteeritud friisi ja Alam-Saksa elamuga, kus elu- ja majandusruumid olid koondatud ühise katuse alla.

Korstnad tulid paarsada aastat tagasi

Klassikaline Eesti rehielamu koosneb rehealusest, rehetoast ja kambritest. Mõnedel juhtudel on ehitatud rehealuse otsa ka laut ja hilisemal ajal selle otsa veel varjualuseid, näiteks puukuur.

Ajalooliselt kõige vanem osa on rehetuba koos köetava, korstnata kerisahjuga. Tuhatkond aastat tagasi lisas maaharimine uusi vajadusi. Juurde tekkis tavaliselt umbes poole suurema pindalaga rehealune, mis eelkõige oli viljavihkude hoiu- ja peksuruum, talvel pakkus aga peavarju talu tööloomadele.

Toad ehk kambrid, mida tänapäeval rehielamute juures näha võib, hakkasid lisanduma hoonetele 17. sajandil. Kütteta ruumid olid esialgu pigem panipaigad. Talvisel ajal pidi kogu pere elutegevus mahtuma köetava ahjuga rehetuppa. Sügisel kuivatati rehetoas ka vili, nii et pere pidi leppima ajutiselt laka või külmkambriga.

Rehetoas asetsesid ka viljakuivatamise parred – paari meetri kõrgusel asuvad liigutatavad, seinast seina ulatuvad peenemad palgid. Muul ajal leidsid parred kasutust panipaikade ja magamiskohtadena.

Kambritesse hakati küttekoldeid rajama valdavalt 19. sajandi teisel poolel. Siis said hooned endale ka korstnad.

Kuldlõikelised katused

Eesti vahest tuntuim rehemaja on Sassi-Jaani talu rehemaja, mis asub praegu Eesti Vabaõhumuuseumis Tallinnas. Läänemaalt pärit hoone hävis küll tulekahjus, aga on algsel, arvatavasti 1803. aastal ehitatud kujul taastatud. Sassi-Jaani talu välisilme juures torkab silma katuse suur osakaal, mis annab pea neli viiendikku hoone kõrgusest.

Katuse suur osakaal võrreldes maja seinaga on ka üks väga iseloomulik tunnus rehielamute välisilmes. Kõige levinum välisseina ja katuse kõrguse omavaheline suhe on vastavalt üks kolmandik ja kaks kolmandikku.

Erinevad uurijad, näiteks graafik Kaljo Põllu oma raamatus «Hiiumaa rahvapärane ehituskunst» ja ka Juta Saron «Eesti arhitektuuri ajaloos», on välja toonud Eesti rehemajade haruldaselt häid proportsioone, mis muudavad suhteliselt lihtsa vormiga hooned mõjuvaks. Rehielamute juures on tuvastatud hea vormi teatavaks etaloniks oleva kuldlõike olemasolu või selle lähedust.

Numbrites väljendub kuldlõige sel viisil, et rehemaja laius on neli kümnendikku pikkusest. Samamoodi suhestub pikkusega ka hoone kõrgus. Märkimisväärne on, et niinimetatud kuldlõikest ei teadnud talumees ilmselt midagi, nii et klassikalised mõõdud on tabatud pigem intuitiivselt.

Suhteliselt tavaline on ka, et hoone katuse nurk on nelikümmend viis kraadi. Siin tuleb põhjust otsida ilmselt looduslikest katusekattematerjalidest. Sellise nurga puhul valguvad sademed kergemini katuselt ja pikeneb kasutusiga.

«Tulenevalt proportsioonidest tundub Eesti rehielamu oma madala naturaalse rõhtpalkseina ja laia õlg- või roogkatusega otsekui turvalise mütsi alla vajutatuna,» iseloomustab Juta Saron meie arhitektuuri pärle.